Selline tore üritus.
Meil Keidi ja Kasperiga oli au Raili ja Elisee Tallinnast peale võtta ja kimada Rägavere kanti Piisonifarmi. ESAKT'i suvepäevadele. Terve tee olid ees ähvardavad vihmapilved ja kohale jõudes saabus äikesepilv, mis kostitas meid oma tulevärgiga paar tundi. Osa sellest ajast konutasime looma aidas, kus lisaks külaliskoertele resideerusid suured emised, millede otsas turnisid kitsed. Nagu kivide peal. Päriselt. Kohale jõudis ka bernikakanditaatpere: Kaidi, Guido ja Johannes.
Vihmast ja äiksest hoolimata, nagu ühele koeraperele omane, sättisime endid vaatama shoud, kuidas bernikas käru veab. Keegi, kes sellega vähe rohkem kursis on ja ilmselt ka treeninud, näitas oma koera peal ette. Traksid seljas, käru järel, käskulsed paremale - vasalule - edasi - seisa. Omal ajal olla koerad piima jms värki mägedesse tassinud, mine tea, võib-olla tänagi mõni koer töös. Isegi inimesi on veetud, ilmselt mitte vägilasi. Paar koera, kes seda enne teind polnud, panid ikka täiega kraavi, kui mingi asi neil tagant ära ei kadunud. Päris paanika oli. Ainult Raili koer Liisu (Elisee)sai asjaga hakkama ja jälgis ainult Railit. Mis seljataga toimus, see polnud oluline ja nagu pidigi nii olema. Päris vägev. Umbes midagi sellist hakkab ka Kasper loodetavasti tegema. Kui tal kodarad tugevad ja ma jääle kalastama lähen. Muidugi, mõne asja ma võin ise ka näppu võtta.
Järgmine värk oli lammaste karjatamine. Seda näitas ette üks tädi oma borderkolliga. Kuna need lambad on ilmselt iseseisvusega harjunud, siis nad eriti karjatatavad polnud. Pigem oli tegu kollektiivse kaitsega ründaja vastu. See aga ei seganud borderkollit oma ringe ja oskusi näidata. Kiire koer igatahes ja kuulekus sel puhul on ika ülioluline. Inime on omal ikka elu mugavaks teinud küll, ei pea ise jooksma.
Supi aeg. Kõhud tühjad, jalad märjad, koerad porilompides. Läksime karjakesi üle tee peamajja suppi sööma. Enne aga sai tehtud väheke agility-moodi harjutusi. Isegi Kasper ronis edukalt läbi toru, ei kartnud midagi. Isegi omal soovil ronis torusse, teades, et teisel pool on ju peremees, maiusega.
Koerad käru külge kinni ja suppi sööma. Väga hea oli supp koos karaskiga. Kasper ja Liisu olid kinni ühe käru küljes, päris hästi said hakkama. Jällegi Kasperile uus asi, aga edukalt sooritatud.
Kõhud täis, läksime õuele, kus Raili koos kolleegiga tegid väikse jutu BH-testist. Lühend sõnast Begleithund, eesti keeles ühiskonnakõlblikuse test. Tähendab sisult seda, et koer käituks neutsaalselt välisele keskkonnale ja kuuletuks avalikus kohas peremehele. Praktikas tähendab see seda, et avalikes kohtades võib koer olla ilma suukorvita ja rihmata, ning paberi ettenäitamisel ei saa keegi sllele nina krimpsutada. Test koosneb kahest osast: kuulekuse osa ja linna osa. Test tehakse kahe koeraga, kellest üks peab teise sooritamise ajal platsi servas püsima. Platsil olev koer peab tegema kõrvalkõndi, koera käigu pealt istuma panema ja lamama jätma, ning juurdetulemine. Kõrvalkõnd ka häiritud keskkonnas, s.t. teiste liikuvate inimeste vahelt. Linnaosas peab koer suhtuma neutraalselt autodesse, uste avamisse, inimeste liikumisse. Samuti ootama peremeest, kes on nägemisulatusest väljas, samas kui kõrvalt liiguvad mööda jalgratturid, teised koerad jms häirimine. Umbes millegi sellisega peab koer hästi toime tulema. See oootab ka Kasperit ees, koer peab olema vähemalt 12-kuune.
Trikid tehtud, mindi pikale jalutuskäigule. Vaadati üle püstkojad, milledest mõni oli isegi saun, koerad sai lahti lastud ning paljud neist kasutasid võimalust ihuhädade kergendamiseks. Kasper tegi oma häda kenasti autotee servas kraavis, hea kohavalik. Piisonitest jalutasime mööda. Üks piisonitest võis kaaluda tonn või kakas. Igatahes oli ta teistest kaks korda suurem. Mõni bernikas pidaks isegi vajalikuks nende peale haukuda, mispeale tehti vasikate katteks ringkaitset. Karjavärk. Kuna Kasper on veel liigeste arengus, siis me tulime veerandi jalutuskäigu pealt tagasi. Ilmselgelt oli see õige otsus. Tagasiteel Kasper pidas vajaliks tee servas viludas külili visata. Meil Keidiga oli ka aega piisavalt, vedelesime siis niisama. Jõudsime maja juurde mõni minut enne teiste saabumist ja läksime praadi sööma.
Üllatuseks ei pakutudki piisoni liha. Küll aga sai proovida (jällegi mitte piisoni lihast) täissuitsuvorsti, mis maitses hea ning kui ma ei eksi, siis 2 aastat vinnutatud sealiha, mis ei maitsenud hea. Nagu lamba seljas oleks see liha 2 aastat olnud. See-eest lihakaste oli supermaitsev. Kõhud said täis ja uni tuli hea peale.
Paras aeg hakata kodupoole tüürima. Kui asjad koos, siis me seda tegimegi.
Oli vahva.
