Jälle koolis

Kuna Kasper hakkas kodus igavlemisest juba nägusid tegema, siis võtsime plaani korra koolist läbi astuda. Ca kuu aega pausi. Olgu teada, et Kasper pole peale röntgenit siiani meie arvates lonkanud. Ei tahtnud ka väga liikuvate harjutustega Kasperit koormata. Kasperile kodus väike aiaring, et ei peaks koolis muru küürima ja vehkat me tegimegi.

Kui Railiga enne kooli arutasime Kasperi tervislikku seisukorda ja Keidiga vaidlesime, kas Kasperil on peale ärkamist kanged taga- või esijalad, siis leppisime kokku, et treener Anu annab oma hinnangu. Käisime Anu ees edasi-tagasi, diagonaalis ja mitte - Anu hinnang oli, et ei ta lonka ühti.
Enivei, ega me koormust ei anna, mängima ei lähe ja tõkkeid ei hüppa. Muu võiks olla ju tavapärase liikumise normides.

Kaks autot ja kaks koera peale meie. Ilmselt oli tuuline ja vihmane ilm paljudele vastuvõetamatu. Meie Kasperiga kehitame ilma peale õlgu. Selleks on ju vastavad riided, onju Kasper :).

Kõigepealt tegime "kõrvale" tulekut. See on üks vähestest asjadest, mida me Kasperiga harjutanud oleme ja avapauguna tuli see meil hästi välja.
Järgmine ülesanne oli kontaktihoidmine segavatel asjaoludel. Kui Anu mööda jalutas, siis Kasper küll ei pidanud vajalikuks koguaeg mind vaadata. Isegi maiuse toel. Aga ära ka ei karanud.
Edasi oli harjutus kõrvalkõnni ja silmside summast. Kasper täiesti järjekindlalt ennetas kõrvalkõndi ja silmside kadus igal korral. Nina maas ja otsekõnd. Seda peame küll harjutama, see on meil olnud hädaks ka varem. Siis paar sammu ja istub kõrvale-vaatab silma, ja uuesti. Harjutame. See mõjutab ka teisi asju. Siin igatahes hävisime.
Siis "edasi" käsk. "Tagasi" käsk on Kasperil kodustel põhjustel selge: et ta ei roniks ninapidi värskete laudade otsa, et ta toast esikusse läheks, et ta naabrite juurde ei jookseks jne. Ise mõtlen, kas edasi ja tagasi mitte liiga sarnaselt ei kõla... Aga harjutus järgmine: kott pannakse paari-kolme meetri peale maha, koera nähes pannakse sinna mõni maius. Peremees koera kõrval ja ütleb "edasi" koer läheb koti juurde ja võtab maiuse, jeess. Siis ütleb peremees "lama" ja koer lamab ja peremees annab koerale midagi head. Pikas perspektiivis peab koer minema koti juurde ja jääma lamama. Ilma maiuseta. Eriti pikas perspektiivis peab koer minema otse edasi, kasvõi horisondini, kuniks peremees ütleb "seisa". Või "tagasi" :).
Väike joogipaus ja väike mäng, maiuste laadimine ja tagasi väljakule. Teistel koertel harjutuseks tõkke ületamine, meie harjutuseks passimine. Või kontakti hoidmine, mis välja ei tulnud. Uued koerad ju juba saabusid ja see oligi huvitav.
Viimane ülesanne koerte vahelt "siia" käsk. Ja ette istumine ja ootamine. Kasperil sellega probleeme pole, tuias talle omasel aeglasel kiirusel kohale. Aga edasine huvi paigal püsida oli juba väiksem. Seda ootamist saab ravida nii, et käed selja tagant anda kinnistavaid "siia" käske ja korda-mööda vasakust ja paremast käest maiust.
Aga oli kasuks. Kasperile vähemalt natuke kodutööd. Ja teiste koertega harjumine oli kasuks väsitas Kasperi päris ära. Koju jõudes magas Kasper paar tundi garaažis. isegi süüa ei tahtnud. Enne magamaminekut käisime sorutamas. Seda pakilist asja polnud.

Õues oli raju, tuul puhus lokid sirgeks. Ja Kasper, ilmselt selle vilina peale, sai mu veel korra voodist välja ajada. Non-stop haukumine ja Keidi küünarnukid ei lasknud enam magada. KOlistasin alla kaema, et mis jutt on. Midagi ta nina uksepoole haukus. Naabrimees ajas omi asju. Nüüd pakkusin ja ka tahtis Kasper lõpuks süüa. Ja peale seda tuli hea koeraunenägu.

Erinäitus

Tulemas on Kasperi elu esimene näitus. Paar päeva jäänud, meelitasin Kasperi dushi alla, pesime, seebitasime, kuivatasime rätikuga ja sõitsime Kasperiga Raili salongi poole. Seal föönitasime ja kammisime ja lõikusime igast otsast. Kasperist sai ilus koer. Punkari soeng asendus härraste omaga, karv läigib, küüned lõigatud. Silmad jäid endiseks.

Kasperi avaetenduse päev:
Sveitsi Alpi karjakoerte erinäitus Tallinna lauluväljakul. Ilm on hommikul pilves, aga sademeteta. Talina poole sõites hakkas tibama. Kuna startisime varakult, saime poest läbi lipsates ühe vihmavarju kaenlasse. Kasper on ju kuivana ilusam.
Kohale jõudes olid mõned autod juba kohal, telgid püsti. Käisime ringi jalutamas, lootsime pissida, aga ju polnud vaja. Autosse tagasi ja Railit ootama. Kui Raili Liisuga kohale jõudis, läksime registreerima, Raili vaatas Kasperi üle ja tuvastas hea konditsiooni. Tegi veel ühe proovijooksu ja siis autosse tagasi.
Kõigepealt beebiklass ja seejärel kutsikaklass, kus meie osaleme. Kasperi konkurentideks oli veel kaks isast kutsat. Üks lätlane, teine Viimsist. Händler on meil Eesti parim: Raili.
Kui lauluväljak oli seni veel kuiv, siis vahetult enne Kasperi esinemist hakkas tibama ja siis veel rohkem tibama. Võtsime Kasperi vahetult enne tema esinemist välja, kammisime üle ja valmis ta oligi. Sadu vaibus hetkeks, kuid meie etenduse ajal algas jälle.

Raili Kasperiga positsioonidel, ring läks lahti: üheskoos ringis jooksmine, Kasper kõige ees. Seejärel (ma ei tea mis alustel) kutsuti koerad järjest kohtuniku juurde, kus koer pidi veidi ringis ja edasi-tagasi jooksma, siis seisma, laskma hambaid vaadata, mune katsuda ja siis veel seisma kuni kohtunik koera kirjeldab. Kasperpoiss oli kolmest kutsikast kolmas. Kartsime, et ta teeb pika ootamise peale ringis mõne häda, aga seda õnneks ei juhtunud.

Kaks kutsikat kohtunikul vaadatud, Kasperi kord. Raili tegi Kasperiga ühe ringi, Kasper kappas nagu hobune, selle asemel, et traavida. Aga meel oli Kasperil hea, ta kargas ikka rõõmuga. Seismine on Kasperi trump, väga hea kannatusega. Laseb endal kodaraid sätida ja on väga rahulik. Hambaid lasi vaadata suurepäraselt, mune katsudes ei võpatanudki, asend oli õige ja püsivus hea. Raili oskab.
Ja siis kohtuniku kokkuvõtted: Kasperpoiss sai eriauhinna! Meie esimene rosett on käes. Aga ei lastud seda nautida, koerad händleritega aeti veel ringi jooksule. Ja Kasper tegi seda, mida ennegi, traavi asemel kappas. Ja veel rohkem kui enne. Esimene koht läheb ... lätlasele! Kasper teine, Viimsi kolmas.

Tubli Kasper! Avapauk ja teine koht! VL-2 (väga lubav ja teine). Eriauhind lisaks, mis tähendabki paljulubavat kutsikat. Auhinnaks toidukott, ja piiksuv mänguasi, mida Kasper esiti kartis, aga peale tutvumist on lemmik. Kirjeldus kohtunikult oli super. Raili arvas, et oleks Kasper natukenegi traavisammu teinud, oleks esikoht meie. Oleks ... :). Aga ongi hea. Motivatsioon edasiseks on olemas. Ja kokkuvõtteks sai Kasper väga positiivse kogemuse, mis oli tulemustest tähtsamgi.

Kasperi kohtunikupoolne kirjeldus siin: 6 months, excellent size, strong head, good proportions, nice expression, eyes a bit light in colour, good neck and shoulder, a bit straight in front, good angulation in rear, too sloppy in croup, excellent bone, good coat and colours, good markings, movement still very puppy-ish and unstable, but he is of excellent type!
6 kuune, suurepärane suurus, tugev pea, head proportsioonid, kena ilme, silmad veidi heledad, hea kael ja õlad, veidi sirge eest, hea nurgistus taga, liiga ebastabiilne laudjas, suurepärane luustik, hea karv ja värvid, hea värvimuster, liikumine alles väga kutsikalik ja ebastabiilne, kuid koer on suurepärast tüüpi!

Kasperil oli tööpäev läbi, Railil ja Liisul aga veel ees! Ja see, mis edasi juhtus oli uskumatu. Raili ja Liisu võtsid kõik auhinnad, kõik eskohad igas liigas. Ma neid Liisule auhinnaks jagatavaid tähti(AVA SP-1, PE-1, SERT, TP, "Klubi Võitja 2010" ja BIS I) veel ei tunne, aga karikaid oli kuudi kõrval 3, rosette 5-6-7 ja auhindasi terve hunnik. Kolmekesi viisime päras autosse.

Tänasime Railit südamest ja sõitsime kodupoole. Meel oli hea, Kasper võib nüüd uuesti mulda süüa ja murus püherdada. Järgmine võistlus oktoobri lõpus Lätis, harjutused selleks puhuks teada: traav, liikumine, traav...

Kasperi tegemisi

Erinevatel põhjustel ei ole saanud Kasperi tegemisi kirjeldada. Oleme saanud vahepeal kõvasti arvutiga maadelda, ehitasime Kalmerile maja, ehitasime Kasperile kuuti, lamasime. Võiks teha väikse kokkuvõtte.
Kasperpoiss pole saanud juba mõni nädal käia koolis. Puudumine tervislikel põhjustel.
paar päeva peale ESAKT'i kokkutulekut hakkas Kasper lonkama paremat esimest käppa.

Panime kirja aja Tiina Toometi kliinikusse Marti Lasn'i juurde. Kaalusime Kasperit - 43 kg. Parasjagu, aga kasvuruumi veel on, kasukas seljas endiselt 4 numbrit suurem.
Peale visuaalset röntgenit otsustati Kasperile teha röntgen. Raili pahameele teenis see, et enne tehti Kasperpoisile uinutav süst, mis toob kaasa teatud riskid. Kasper oma rahulikkuses oleks vabalt võimaldanud rahulikult pilti teha, aga Marti oli kindel, et vastasel juhul saab ta pildile ühe suure udukogu. Niisiis, tehti süst, ja umbes 30 sekundi pärast kolksatas Kasper lamama, silmad lahti, aga selgelt suur uni silmis. Umbes 40 minutit anti mulle aega jalutada kui nad Kasperpoisiga toimetavad. Palusin vahepeal Railiga konsulteerides ka veel puusaliigestest pilti teha, kui juba röntgemiseks läks.
Pildid tehtud, uudised tulekul. Mitte nii head. Kasperil diagnoositi parema küünarliigese FCP (fragmented conoroid process). See tähendab, et küünarliigesest on lahti pisike killuke. Bernikatel juhtub küünarliigese erinevaid hädasid 32% koertel. FCP raviks on 2 võimalust: medikamentoosne ja kirurgiline, või siis mõlemad. Kuna meil tulemas erinäitus, siis kirjutas arst meile välja valu vaigistavad tabletid. Lisaks tähendab see Kasperpoisile täielikku lamamisrezhiimi. Karm kutsikaeas koerale, kes tahaks kõige meelsamini ringi paterdada. Aga kõik hea paranemise eesmärgil. Hea uudis oli see, et vasak käpp oli korras ja puusaliigesed ilusti pesades. Vara küll järeldusi teha, aga hea lootus jääb.


Ja nii ongi. Ei jookse, ei mängi, ei roni terrassile. Lamame või siis kõnnime rahulikult hädadele. Kui kappama kipub, siis keelame. Paremal juhul ta tuuseldab garaazhis mõnda mänguasja. Õnneks on Kasper rahulik ja kuulekas koer. Näitus tulemas, aga harjutanud oleme selleks vaid paar korda Raili pool ja paar korda kodus. Parem mitte riskida. Ja rahustusekstahan mainida, et peale röntgenit pole Kasper kordagi lonkanud. Olen seda kohe teraselt jälginud. Lootus paranemisele seega hea.
Kasperiga ehitasime vahepeal koos kuudi valmis. Esialgu küll siseosa karkassi ilma akendeta, aga vähemalt algus. Mina hoidsin naelu ja tema toksis haamri või sabaga. Kuudile sai poogitud külge aedik, mis enne garaazhis oli. Saab vähemalt muretult õues olla. Samas, iseseisvalt parem mitte veel. Naabritel on aiaehitus veel pooleli. Ja Kasperi esimesed õueaedikus veedetud hetked olid selgelt teda ahistavad. Paar korda oli ta juba kõhuli kuudi või aia otsas, et saaks välja, muruniitmist vaatama. Aga see turnimine keelati ka ära.
Ükskord vaatasin, Kasper aedikust kadund. Ohhoo. Mõtlesin juba, et jalga lasknud. Igaks juhuks vaatasin ka akendeta kuuti. Norskas. Oleks tähelepanelikult kuuland, poleks pidand kuuti ronimagi. Kasper norskab tihti. Lihtsustamiseks sai kuudile paketid tellitud ja ettegi kruvitud. Nüüd lihtsam Kasperi olemasolu kontrollida.
Hea on see, et ta on mõned korrad kuudis magamas olnud, ehk võtab omaks. Samas on ta pimedas paras argpüks. Paar korda on ta kakal käies mööda aeda liikuvat auto tulekuma näinud, saba sorus, silmad punnis tagasi vaadates ning haukudes minu külje alla või maja poole kapanud. Aga eks uus ongi hirmus ja kõigega tuleb harjuda. Kasper on õnneks seni hea harjuja olnud.

Nii me elame. Varsti lauluväljakul erinäitus, mis peaks Kasperile hea positiivse kogemuse andma. Tulemus pole oluline, aga ise ma arvan, et ju ta selle kinni paneb. Ta on ju Kasper.