Erinevatel põhjustel ei ole saanud Kasperi tegemisi kirjeldada. Oleme saanud vahepeal kõvasti arvutiga maadelda, ehitasime Kalmerile maja, ehitasime Kasperile kuuti, lamasime. Võiks teha väikse kokkuvõtte.
Kasperpoiss pole saanud juba mõni nädal käia koolis. Puudumine tervislikel põhjustel.
paar päeva peale ESAKT'i kokkutulekut hakkas Kasper lonkama paremat esimest käppa.
Panime kirja aja Tiina Toometi kliinikusse Marti Lasn'i juurde. Kaalusime Kasperit - 43 kg. Parasjagu, aga kasvuruumi veel on, kasukas seljas endiselt 4 numbrit suurem.
Peale visuaalset röntgenit otsustati Kasperile teha röntgen. Raili pahameele teenis see, et enne tehti Kasperpoisile uinutav süst, mis toob kaasa teatud riskid. Kasper oma rahulikkuses oleks vabalt võimaldanud rahulikult pilti teha, aga Marti oli kindel, et vastasel juhul saab ta pildile ühe suure udukogu. Niisiis, tehti süst, ja umbes 30 sekundi pärast kolksatas Kasper lamama, silmad lahti, aga selgelt suur uni silmis. Umbes 40 minutit anti mulle aega jalutada kui nad Kasperpoisiga toimetavad. Palusin vahepeal Railiga konsulteerides ka veel puusaliigestest pilti teha, kui juba röntgemiseks läks.
Pildid tehtud, uudised tulekul. Mitte nii head. Kasperil diagnoositi parema küünarliigese FCP (fragmented conoroid process). See tähendab, et küünarliigesest on lahti pisike killuke. Bernikatel juhtub küünarliigese erinevaid hädasid 32% koertel. FCP raviks on 2 võimalust: medikamentoosne ja kirurgiline, või siis mõlemad. Kuna meil tulemas erinäitus, siis kirjutas arst meile välja valu vaigistavad tabletid. Lisaks tähendab see Kasperpoisile täielikku lamamisrezhiimi. Karm kutsikaeas koerale, kes tahaks kõige meelsamini ringi paterdada. Aga kõik hea paranemise eesmärgil. Hea uudis oli see, et vasak käpp oli korras ja puusaliigesed ilusti pesades. Vara küll järeldusi teha, aga hea lootus jääb.
Ja nii ongi. Ei jookse, ei mängi, ei roni terrassile. Lamame või siis kõnnime rahulikult hädadele. Kui kappama kipub, siis keelame. Paremal juhul ta tuuseldab garaazhis mõnda mänguasja. Õnneks on Kasper rahulik ja kuulekas koer. Näitus tulemas, aga harjutanud oleme selleks vaid paar korda Raili pool ja paar korda kodus. Parem mitte riskida. Ja rahustusekstahan mainida, et peale röntgenit pole Kasper kordagi lonkanud. Olen seda kohe teraselt jälginud. Lootus paranemisele seega hea.
Kasperiga ehitasime vahepeal koos kuudi valmis. Esialgu küll siseosa karkassi ilma akendeta, aga vähemalt algus. Mina hoidsin naelu ja tema toksis haamri või sabaga. Kuudile sai poogitud külge aedik, mis enne garaazhis oli. Saab vähemalt muretult õues olla. Samas, iseseisvalt parem mitte veel. Naabritel on aiaehitus veel pooleli. Ja Kasperi esimesed õueaedikus veedetud hetked olid selgelt teda ahistavad. Paar korda oli ta juba kõhuli kuudi või aia otsas, et saaks välja, muruniitmist vaatama. Aga see turnimine keelati ka ära.
Ükskord vaatasin, Kasper aedikust kadund. Ohhoo. Mõtlesin juba, et jalga lasknud. Igaks juhuks vaatasin ka akendeta kuuti. Norskas. Oleks tähelepanelikult kuuland, poleks pidand kuuti ronimagi. Kasper norskab tihti. Lihtsustamiseks sai kuudile paketid tellitud ja ettegi kruvitud. Nüüd lihtsam Kasperi olemasolu kontrollida.
Hea on see, et ta on mõned korrad kuudis magamas olnud, ehk võtab omaks. Samas on ta pimedas paras argpüks. Paar korda on ta kakal käies mööda aeda liikuvat auto tulekuma näinud, saba sorus, silmad punnis tagasi vaadates ning haukudes minu külje alla või maja poole kapanud. Aga eks uus ongi hirmus ja kõigega tuleb harjuda. Kasper on õnneks seni hea harjuja olnud.
Nii me elame. Varsti lauluväljakul erinäitus, mis peaks Kasperile hea positiivse kogemuse andma. Tulemus pole oluline, aga ise ma arvan, et ju ta selle kinni paneb. Ta on ju Kasper.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar