Kasperi blog: november 2010

29. november 2010

Pidus

Kuna meid kutsuti pidusse Risti koolimajja, Keidi tädi sünnipäevale, otsutasime minna sinna koos Kasperiga. Küsisime luba ka ja Kasperile pidavat seal olema just üks väga paras koht trepi kõrval, kus isegi vaip maas on. Kammisime Kasperi läbi ja vurasime kohale. Natuke varem, kuna pidime ka abistama. Olimegi vist esimesed külalised. Kasperpoiss sai kohe ühe ammuunustatud ülesande: pidu toimus 2. korrusel ja kasutama pidi treppi. Kuna tavapraktikas Kasper treppimööda ju ei käi, siis sai trepist ülesminek omaette tegemiseks. Mitte, et see väga ületamatu oleks olnud, aga ettevaatlikkus oli Kasperi arvates prioriteet. Samm sammu järel saime ka 2. korrusele välja. Viimati kasutasime ju treppi suvel, praami peal, ja seda ka pigem testimise mõttes.
Vaatasime territooriumi üle. Kasperi rõõmuks oli kohal kaks väikest tüdrukut, kes pehmet ja nunnut Kasperit kenasti sügasid ja paitasid. Kasper norises mõnust ja silmad põlesid peas. Lõpuks ometi keegi viitsib ... kõhuli, külili, selili, mõnna. Kuna sünnipäev algas avakõnega, siis mõtlesime Kasperi selleks ajaks pealavalt viia temale broneeritud kohta trepi kõrval, see vaibaga osa. Allatreppi minek oli suurem ponnistus, kui ülesminek. Esiti võttis kohe kohe mõtlema, et kas peab ikka sinna kuristikku vabatahtlikult minema. Peale väikest keelitamist ja ergutustööd saime ilusti alla.
Aseme kõrval oli kohe nagi, kuhu sai riputada jalutusrihma. Kasperile jäi 4-5 meetrit ruumi liikumiseks, täpselt paras. Jook sai ette antud ja peremees pani pata-pata trepist ülesse kõnet kuulama. Kasper leppis olukorraga üllatavalt hästi. Ühe korra tuli trepi juurde otsima, kui juhatasin ta tagasi vaibale, siis jäi sinna pikemask ajaks. Käisin vahepeal kontrollimas.
Nagu arvata oli, osutus Kasper laste seas väga popiks. Kõik nõudsid varsti oma vanematelt koera võtmist. Kasperi küljes rputi, teda kallistati, sügati. Korra, kui käisin vaatamas, oli kohal 6 tüdrukut-poissi. Mängisid Kasperi kõrval omi mänge. Kasper liputas mind nähes nende vahel saba.
Hiljem sai Kasper ka tantsuplatsil oma küüsi lihvida, sest põrand oli testi libe. Väiksed lapsed rallisid ümber laudade, mängisid peitust ja see ajas Kasperil ka vere keema. Jooksin siis ka solidaarsuse mõttes mõned ringid. Need, kes ennast laudade all peitsid, avastati üpris ruttu ja pidid endile vähe paremaid kohti leidma. Ka trepist käimine muutus erksamaks ja julgemaks.
Üks kogemus Kasperil oli seotud õhupallidega. Lapsed käisid neid õues täis puhumas ja see tähendas ainult ühte. Soojas õhk paisub ja ääreni täis puhutud pallid hakkasid paugutades katki minema. Kasper lamas paar meetrit eemal maas, vaatasin hirmuga, et kuidas reageerib. Mitte midagi. Isegi pead ei tõstnud maast. Hiljem korra vist mõtles ka pead tõsta, aga muidu oli superrahulik.
Kui oli aeg asju pakkida, oli Kasper omadega üpris läbi. Lastel oli kahju Kasperit jätta ja Kaserile meeldis see trall ka. Tegime kooli ette veidi kollast lund, hüppasime autosse ja rallisime läbi tiheda lumesaju kodu.

21. november 2010

Jälle kooli!

Peale Riia näitust, julgen jälle tagantjärele kirjutada, hakkas meie sõber paariks päevaks lonkama. Raili konsulteeris küünarliigeste spetsialisti Marti Lasn'iga ja Kasperile määrati 14 päeva põletikku alandavaid valuvaigistavaid tablette koos stand-by režiimiga. Nüüd, kus kuur on juba 4 päeva läbi, pole lonkamisest jälgegi ja Kasperile võib taas hakata tasapisi aktiivseid ülesandeid andma. Märgin veel ära, et Marti andis meile positiivset vastukaja, et Kasper pole vahepeal mitu kuud kordagi lonkanud. See on hea märk sellest, et esimene lonkamine oli vaid väike kasvuraskus ning Riia näitus lihtsalt ülekoormus. Sestap otsustasimegi minna jälle kooli.

Kool toimub laupäeviti kell 11.00. Kasper jäi hommikusest krõbinataldrikust ilma ning Kalmer läks sügavkülma kirstust keedetud südant tooma. Et kasper peale pikka koolipausi teisi koeri ei vahiks ja tööd teeks.
Kuna meie treener Anu oli võistlustel, asendas teda Agle. Ilm oli mõnus, üks kraad sooja ja taevast tuli mingit plöga. Kapuutsiga sain kõrvad sooja, aga käed jäid külmetama. Hea, et kummikud autosse viskasin, jalad jäid vähemalt kuivaks.
Teisi koeri oli koolis veel 4, Kasperi vanu sõpru nendest 3. Pikka jorutamist polnud, väike piss põllul (ma jätsin vahele) ja läksmie Kasperiga platsile. Ülesanded olid peale meie pikka äraolekut õnneks samaks jäänud, oli vaja need vaid edukalt sooritada. Hoolimata minu säravast silmast keedetud südame peale, jäi Kasperi huvi selle üle väikeseks. Nagu karta oli, olid taas teised koerad huvitavamad kui see mees, keda niikuinii iga päev näeb.
Treener käskis koerad kontakti võtta, võtsin, aga teiste koertega. Kõrvalkõnd-istumine ja kõrvalkõnd-lamamine oli nagu meie majandusministriga, pea oli koguaeg viltu. Püsivuse harjutus, meie trump, mida kodus vahepeal ka teinud oleme, läks nihu. Vähemalt otsustas Kasper minu juurde tulla, mitte teiste koerte juurde minna. Kasperi tähelepanu sain vaid nendel vaheaegadel, kui pidi koeraga mängima. Üks hea harjutus, kuidas koerale teise tegevuse pealt lamamist kinnistada, on eha seda mängimise ajal. Mis siis, et see meil koolis ebaõnnestus. Teine hea asi on koerale lamamist kinnistada nii, et paned koera lamama, paned käppade vahele maiuse, annad uuesti käsu kui koer lamab, paned uuesti maiuse ja söödad nii 10 korda järjest. Päris hea nipp mu meelest. Praktiseerime kodus. Selle harjutuse ajal sain ka Kasperiga esimest korda trenni jooksul päriselt silmakontakti. Ju ta siis nägi, et päris tihti saab maiustada ja teiste koerte juurde ju niikuinii ei pääse.
Tegime uuesti kõrvalkõndi ümber torbikute, aga siin jäid huvitavamaks jällegi teised koerad. Mitte et ta kaasa polekõndinud, aga kontakt oli mujal ja pea oli viltu. Seekord otsustasin kasutada Raili poolt kunagi antud nippi ja panin Kasperi autosse kinni. Füüsiliselt ju teda ei karista ja muidu ta vist aru ei saagi. Vähemalt sain selle eest treenerilt kiita. Kui teised koerad harjutuse lõpetasid ja mängisid, oli Kasper autos. Kui 5 minuti pärast ta uuesti välja võtsin, tundus ta küll natuke kontaktsem, aga mitte eriti. Läksime plankude juurde, millestkoerad üle peaks hüppama. Treener seletas meile pikalt, kuidas bernikas nüüd peaks tegema ja kus ootama ja et pikem koer vajab hüppeks hoogu. Meie deklareerisime selle peale, et ei ole oma lonkamishirmus üldse hüppajad sellid ning patseerisime niisama ringi. Tegelikult proovisime ikkagi ka korra tõket ületada. Seda, kus üks Yorkshire terjer harjutas. Kuna Kasperil oli Yorkshire'ga "väike" kasvuvahe, siis astus Kasper sellest tõkkest lihtsalt muuseas üle ja siame treenerilt kiitusega loa lahkuda. Selline kool oli. Mulle meeldib, kui saab uusi nippe, seega jäin väga rahule.

Üldiselt on Kasperil täna sügav puberteet. Sõnakuulamine ja kontakti saamine on seetõttu veidi raskendatud nii koolis kui kodus. Käsklus "siia" on tal õnneks lemmik, seda täidab ta vahel küll mõnesekundilise mõtlemispausiga, alati tuleb. Isegi nurga tagant või kus iganes ta hoovis oma asju ajab.
Aga näiteks kodus otsustas ta, et kakal käimiseks on alternatiiviks kokkulepitule palju lähemaid kohti. No nii 7-8 meetrit välisuksest, maja ees. Mis siis, et nädalavahetustel 1 mees seal nina kinni hoides labidaga edasi-tagasi siiberdab.
Siis teine hea asi on meie kujuteldav piir esiku ja elutoa vahel. Pidevalt on Kasperil vaja istuda täpselt kerepikkuse jagu elutoa pool. Vahel on ta selline pujään, et "tagasi" käsklust kuulab alles siis, kui käskija on jõudnud paari meetri kaugusele. Seni vaatab lihtsalt oma mandlisilmadega otsa - et kas päriselt ka peab vä? Ja siis istub täpselt, kohe päris täpselt kujuteldava joone taha, küüned ikka üle piiri. Vahel kui ta piiri rikkumisega tegevuselt tabatakse, teeb ta nii: istub täpselt piiri taha, vaatab otsa, siis nihutab tagumiku üle piiri ja jätab pea esikusse. Et kas nii sobib vä? Ja siis nihutab vaikselt oma esiosa ka ülepiiri. Umbes, et miks tagumik võib ja mina ei või? Ta teab täpselt kus on piir ja et ei tohi. Aga ometi üritab seda igal õhtul kümneid kordi. Oleks mina Eesti ja Kasper Venemaa, siis ma esitaks talle diplomaatilise noodi.

Vahel käib ta meid terrassilt läbi akna meid vaatamas. Õues on pime, läbi klaasi käib valge põll ja valge nina edasi-tagasi. Kasperi keeles tähendab see seda, et ta tahab tuppa tulla. Kui ta meid märkab, siis mõni sekund hiljem on ta juba ukse taga ja kui tuppa lastakse läheb ta rõõmust rõngasse.
Meil on vahva koer. Natuke määrdunud, aga vahva. Esiku seinad on ka porised, aga see on ka vahva.

17. november 2010

Külaline

Vahel hommikuti, kui Kasper garaažist esikusse lastakse, viskab ta esikus pikali ja magab veel. Vahel otsib tähelepanu või tahab õue saada, siis haugatab.
Täna hommikul haukus ta tavalisest raevukamalt. Läksin võileiva tagant vaatama ja ennäe, ukse taga on teine koer. Väike, karvane, väga kirbelt "lõhnav" ja veidi värisev. Kasperi tähelepanujuhtimine oli põhjendatud ja kiidetud. Aga kokku teise koeraga igaks-juhuks ei lasknud, Kasper vaatas huviga läbi esikuakna.
Mida sellisel puhul teha? Kõigepealt pakkusime juua, jõi. Vaatasime kaelarihma, nime peal ei olnud. Pakkusime süüa, sõi. Jõi veel. Koer oli arvatavasti mõne pensjonäri oma, kuna ta oli ilmselgelt ülesöödetud. Lausa rull, 4 tokki all ja võis olla nii 7+ aastat vana.

Tegin ruttu fotokaga fotod, Keidi tegi kuulutused ja printis välja. Mõtlesime, et paneme ta Kasperi aedikusse, et kui keegi helistab, saame öelda, kus ta asub. Aga sülle koer ennast võtta ei lasknud, esiti viskas selili ja siis urises kauba peale. Okei, ise teab. Mõtlesime, et äkki võtab oma jälje üles ja kui ei võta, siis oskame ikka seletada, kus ta umbes olla võiks.
Kasperi panime garaažist otse auto peale ja sõitsime välja. Panime ühte külasse kuulutused üles ja sõitsime teise küla poole. Möödusime oma majast ja koer oli ukse eest kadund, tuias kuskil aia servas, kust ta ilmselt sisse pääseski. Kahju küll, aga äkki see oli parim käitumine.
Loodame, et kutsu leiab kodutee üles või omanik helistab, saab infot jagada.

Õhtuks polnud helistanud mitte keegi. Päeval aga helistas naabrimees ja informeeris, et meil on mingi koer ukse taga. Tore. Ma tean milline.
Aga naabrimees olla seda koera paar korda näinud naaberküla vahel kolamas. Võitsime selle haisupalli rihma otsa, juhtisime autosse ja läksime peale pisikest seiklemist kirjeldatud teeotsa. Koer pani sahinal heinte vahele, ühe suvilarajooni poole ...

9. november 2010

Vahel juhtub

Vahel väga harva juhtub nii, et meie Kasper teeb garaaži põrandale oma asja. Näiteks eile käisime õhtul enne magama minekut koos seal kohas, kus seda asja tehakse. Ja see asi sai aetud. Täna hommikul oli garaaži põrandal suur, ma mõtlen ikka suur, nii umbes kilone, asi. Kui põrandal oli see asi, siis üks asi oli hommikul vaja kindlalt veel ajada. Läksime õue, tegime ühe asja ära ja minu üllatuseks jooksis Kasper veelkord sinna seda teist asja ajama. Äge.
Võib-olla tuli see sellest, et me eile õhtul aia taga kährikute peale urisesime ja haukusime...