Jälle kooli!

Peale Riia näitust, julgen jälle tagantjärele kirjutada, hakkas meie sõber paariks päevaks lonkama. Raili konsulteeris küünarliigeste spetsialisti Marti Lasn'iga ja Kasperile määrati 14 päeva põletikku alandavaid valuvaigistavaid tablette koos stand-by režiimiga. Nüüd, kus kuur on juba 4 päeva läbi, pole lonkamisest jälgegi ja Kasperile võib taas hakata tasapisi aktiivseid ülesandeid andma. Märgin veel ära, et Marti andis meile positiivset vastukaja, et Kasper pole vahepeal mitu kuud kordagi lonkanud. See on hea märk sellest, et esimene lonkamine oli vaid väike kasvuraskus ning Riia näitus lihtsalt ülekoormus. Sestap otsustasimegi minna jälle kooli.

Kool toimub laupäeviti kell 11.00. Kasper jäi hommikusest krõbinataldrikust ilma ning Kalmer läks sügavkülma kirstust keedetud südant tooma. Et kasper peale pikka koolipausi teisi koeri ei vahiks ja tööd teeks.
Kuna meie treener Anu oli võistlustel, asendas teda Agle. Ilm oli mõnus, üks kraad sooja ja taevast tuli mingit plöga. Kapuutsiga sain kõrvad sooja, aga käed jäid külmetama. Hea, et kummikud autosse viskasin, jalad jäid vähemalt kuivaks.
Teisi koeri oli koolis veel 4, Kasperi vanu sõpru nendest 3. Pikka jorutamist polnud, väike piss põllul (ma jätsin vahele) ja läksmie Kasperiga platsile. Ülesanded olid peale meie pikka äraolekut õnneks samaks jäänud, oli vaja need vaid edukalt sooritada. Hoolimata minu säravast silmast keedetud südame peale, jäi Kasperi huvi selle üle väikeseks. Nagu karta oli, olid taas teised koerad huvitavamad kui see mees, keda niikuinii iga päev näeb.
Treener käskis koerad kontakti võtta, võtsin, aga teiste koertega. Kõrvalkõnd-istumine ja kõrvalkõnd-lamamine oli nagu meie majandusministriga, pea oli koguaeg viltu. Püsivuse harjutus, meie trump, mida kodus vahepeal ka teinud oleme, läks nihu. Vähemalt otsustas Kasper minu juurde tulla, mitte teiste koerte juurde minna. Kasperi tähelepanu sain vaid nendel vaheaegadel, kui pidi koeraga mängima. Üks hea harjutus, kuidas koerale teise tegevuse pealt lamamist kinnistada, on eha seda mängimise ajal. Mis siis, et see meil koolis ebaõnnestus. Teine hea asi on koerale lamamist kinnistada nii, et paned koera lamama, paned käppade vahele maiuse, annad uuesti käsu kui koer lamab, paned uuesti maiuse ja söödad nii 10 korda järjest. Päris hea nipp mu meelest. Praktiseerime kodus. Selle harjutuse ajal sain ka Kasperiga esimest korda trenni jooksul päriselt silmakontakti. Ju ta siis nägi, et päris tihti saab maiustada ja teiste koerte juurde ju niikuinii ei pääse.
Tegime uuesti kõrvalkõndi ümber torbikute, aga siin jäid huvitavamaks jällegi teised koerad. Mitte et ta kaasa polekõndinud, aga kontakt oli mujal ja pea oli viltu. Seekord otsustasin kasutada Raili poolt kunagi antud nippi ja panin Kasperi autosse kinni. Füüsiliselt ju teda ei karista ja muidu ta vist aru ei saagi. Vähemalt sain selle eest treenerilt kiita. Kui teised koerad harjutuse lõpetasid ja mängisid, oli Kasper autos. Kui 5 minuti pärast ta uuesti välja võtsin, tundus ta küll natuke kontaktsem, aga mitte eriti. Läksime plankude juurde, millestkoerad üle peaks hüppama. Treener seletas meile pikalt, kuidas bernikas nüüd peaks tegema ja kus ootama ja et pikem koer vajab hüppeks hoogu. Meie deklareerisime selle peale, et ei ole oma lonkamishirmus üldse hüppajad sellid ning patseerisime niisama ringi. Tegelikult proovisime ikkagi ka korra tõket ületada. Seda, kus üks Yorkshire terjer harjutas. Kuna Kasperil oli Yorkshire'ga "väike" kasvuvahe, siis astus Kasper sellest tõkkest lihtsalt muuseas üle ja siame treenerilt kiitusega loa lahkuda. Selline kool oli. Mulle meeldib, kui saab uusi nippe, seega jäin väga rahule.

Üldiselt on Kasperil täna sügav puberteet. Sõnakuulamine ja kontakti saamine on seetõttu veidi raskendatud nii koolis kui kodus. Käsklus "siia" on tal õnneks lemmik, seda täidab ta vahel küll mõnesekundilise mõtlemispausiga, alati tuleb. Isegi nurga tagant või kus iganes ta hoovis oma asju ajab.
Aga näiteks kodus otsustas ta, et kakal käimiseks on alternatiiviks kokkulepitule palju lähemaid kohti. No nii 7-8 meetrit välisuksest, maja ees. Mis siis, et nädalavahetustel 1 mees seal nina kinni hoides labidaga edasi-tagasi siiberdab.
Siis teine hea asi on meie kujuteldav piir esiku ja elutoa vahel. Pidevalt on Kasperil vaja istuda täpselt kerepikkuse jagu elutoa pool. Vahel on ta selline pujään, et "tagasi" käsklust kuulab alles siis, kui käskija on jõudnud paari meetri kaugusele. Seni vaatab lihtsalt oma mandlisilmadega otsa - et kas päriselt ka peab vä? Ja siis istub täpselt, kohe päris täpselt kujuteldava joone taha, küüned ikka üle piiri. Vahel kui ta piiri rikkumisega tegevuselt tabatakse, teeb ta nii: istub täpselt piiri taha, vaatab otsa, siis nihutab tagumiku üle piiri ja jätab pea esikusse. Et kas nii sobib vä? Ja siis nihutab vaikselt oma esiosa ka ülepiiri. Umbes, et miks tagumik võib ja mina ei või? Ta teab täpselt kus on piir ja et ei tohi. Aga ometi üritab seda igal õhtul kümneid kordi. Oleks mina Eesti ja Kasper Venemaa, siis ma esitaks talle diplomaatilise noodi.


Vahel käib ta meid terrassilt läbi akna meid vaatamas. Õues on pime, läbi klaasi käib valge põll ja valge nina edasi-tagasi. Kasperi keeles tähendab see seda, et ta tahab tuppa tulla. Kui ta meid märkab, siis mõni sekund hiljem on ta juba ukse taga ja kui tuppa lastakse läheb ta rõõmust rõngasse.
Meil on vahva koer. Natuke määrdunud, aga vahva. Esiku seinad on ka porised, aga see on ka vahva.