Näitusekool

Käisime üle väikse vaheaja taas näitusekoolis.
Ütlen lühidalt, et Kasper oli kohutav. Tema huvi oli absoluutselt teistel koertel või põrandal maas. Viiner, mis ilmselt polnud ka parim võimalik motivatsioon, võis vastu nina olla, muu oli ikka huvitavam. Eriti meeldivad väikesed koerad, terjerid jms. Pisikesi koeri oli seekord kaks. Isegi kui nad nina all urisevad, ei peleta see Kasperit. Ilmselt pole Kasper veel korralikult nina otsast naksata saanud. Terjerid peaks seda oskama.
Tunni teises pooles Kasper natuke rahunes, Leelo andis ka veidi kellegi teise maiust, mingit pihvi. See pakkus Kasperile rohkem huvi küll. Saime ta ka ilusti ja kiiresti nüüd seisma.
Näitus on meil Soomes nelja päeva pärast. Selleks ajaks pean mingi maiuse välja mõtlema.
Leelo soovitas tungivalt minul Kasperiga ringi minna, et me teame küll kuidas olema peab. Aga eks paistab. Arutame seda Railiga ka.

Hulgus

Kasper tegi jälle pätti.
Ajasin mina vaikselt oma igapäevaasju, sedakorda kuskil Järvamaal, Albus, kui helistab Malle. Ahoi, Kasper on vehkat teinud. Post on toodud aga Kasper läinud. Malle oli juba 15 minutit otsinud. Mina hakkasin Albust Tallinna poole sõitma. Malle võttis ratta, käis ja küsis lähemad kohad läbi. Ühes kohas, kus elutseb Tiibeti mastif, olla musta bernikat nähtud 2 tundi tagasi. Väga hea, järelikult pole meie koer varastatud. Aga tulemust pole. Pooleteise tunni pärast jõudsin sündmuskohale, Kasperit ikka polnud. Aga paanikat ka mitte. Hakkasime Mallega mängima mängu "tunne oma kodumaad". Sõitsime läbi ühe rajooni teise järel, no ei ole. Väljas oli päris paras udu, nähtavus oli kohati sada meetrit. Läksime Vääna-Jõesuu keskusesse, et selle taguseid alasid kammida. Kuulsin koera haukumist. Täitsa Kasperi moodi ja päris siin samas. Hüüdsin, haugatas vastu väga kõrgel noodil. Täitsa Kasper. Läksin hääle järgi, jõudsin ühe varjualuseni poe kõrval, Saksa lambakoer. Ei ole Kasper.
Hakkasime ära minema, kui üks punane Audi, töömehed sees, peatus ja küsis, eee... kas te otsite seda suurt musta koera vä? Jaa, jaa, ... Seda et, me nägime seda ... Millal? 15 minutit tagasi? Eee ... see oli ikka paar tundi tagasi. Aaa. Aga ta äks sinna taha poole. Aitäh! Uksed ruttu kinni ja hoog sisse.
Tee läks kaheks. Valisime parema teeharu, kuna ma arvasin, et kui ma oleks Kasper, ma läheks sinna. Sõitsime paar-kolm kilomeetrit. Hõikasime aeg-ajalt, pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi. Siis ikka see vasakpoolne haru. Sõitsime aeglaselt, tänavaid läks paremale-vasakule mustmiljon. Kasperi ei kuskil.
Tiibeti mastifi omaniku ajamälu järgi oli Kasper kadunud juba oma 4 tundi. Õnneks oli pimedani veel aega. Hüüdsime jälle Kasperi nime auto aknast, nagu oleks valimised mõnel Aasiamaal. Sõitsin jälle paarkümmend meetrit edasi ja kuskilt läbi heki paistab, nagu oleks üks must koer.
Hüüdsin nime, koer vaatas otsa, tegin luugi juba lahti, hüüdsin uuesti, ja siis tuli üks kuuseokkamärg koer, valge nina-, saba- ja käpaotstega, sajaga. Vana šuurik, hüppas kohe autosse. Meel oli hea, mõlemal. Kasper oli silmanähtavalt väsinud. Autos hakkas kohe magama. Viisin kõigepealt rõõmsa Malle koju, siis rahuloleva enda, tõstsin Kasperi auto pealt maha. Vaevatud hulgus kõndis paar meetrit ja viskas teele pikali. Ikka päris väsind oli.

Nüüd magab. Kutsusin viisakusest tuppa magama, tuligi, aga tahtis kohe õue tagasi, lasingi.

Kevad

Kätte on jõudnud kevad, lumi sulab, Kasperi mänguasjad ilmuvad lume alt nähtavale. Samuti valesse kohta poetatud junnid, mida üks mees peab koristama hakkama.
Tulbid on ennast juba mitu sentimeetrit maast välja ajanud, Kasper pole neid avastanud. Aega veel on.



Varsti võib Kasper taas kodus oma hoovis päeva mööda saata, sest kohe-kohe sulab lumi ka aia äärest ja üle aia hüpata enam ei saa. Praegu peab iga tööpäeva lõpus võtma vastu ühe karvase koera, kes on üleni märg, kaetud poriga, kuuseokkaid täis. Samas tahab täie hooga sind tervitada ja mööda pükse ennast hõõruda.Kodus näitame sellele porikollile kõigepealt fööni, siis võib tervitada ja mängida.
Õnneks ei ole veel alanud karvaviskamise hooaeg. Aprilli lõpus on Soomes üks näitus, milleni oleks kena vastu pidada, eks paistab.

Näitusekoolituse viimane tund

Täna oli näitusekoolituse viimane tund. Tegelikult ei ütle see mitte midagi, sest ega me nüüd sellepärast rohkem näitusekõlbulikud pole. Kasper muidugi on, oma loomuliku šarmiga. Minul loomulik šarm puudub ja ega ta kaasa ei aitaks kah.

Igatahes, ma tean, kuidas Kasperiga rohkem manipuleerida, kuidas ta paika saab, kuidas teda korrigeerida, kui ta paigast ära läheb, kuidas ta olema peaks. Seda peab nüüd kodus harjutama.
Ma tean, et Kasperile ei meeldi, kui teda liiga palju katsutakse ja peaks teda maiusega liigutama.
Aga kuidas Kasperil saba tööle saab, kui ta õigesti seisab, seda pean veel nuputama. Või robootikameestega aru pidama :).

Kuna meil seal koolis meeldib, siis sobivatel tingimustel jätkame natuke veel, mitte päris algajate grupis.