Laupäevane ilm oli täitsa mõnus ning kuna Olev oli juba mõned päevad varem paadi vette lasknud, siis oli meil vaid vaja paati hüpata ja sõit võiski alata. Esimese peatuse tegime laiul, kus palju kajakaid. Jalutasime seal omajagu aega ringi, kuna uurisime peaasjalikult kajakate pesasid ja mune. Kasper muidugi truult meil kannul.
Kajakad on sellised linnud, kes munevad kiiremas korras uued munad, kui nende pesa peaks mingil põhjusel munadest tühjaks jääma. Nii me siis natuke seda katsetasime ka, olgugi et oleme varasematest aastatest sellest juba teadlikud ;) Tegelikult olid juba meie esivanemad selles ammu veendunud. Nii rääkis meile ka onu Olev, kes on suur igasuguste asjade huiviline, et teadlased peaksid välja uurima, kuidas ja kui palju on kajakad võimelised üldse mune munema - võib-olla saaks seda kasulikul ning mingisugusel heal eesmärgil ära kasutada!
Kajakas muneb reeglina kuni kolm muna pessa. Ja kui see tühjaks muutub, siis varsti on seal taas - üks, kaks ja kolm muna sees...
Pardi pesasid me ei puutunud. Pardiema on alati oma pesa peal võimalikult kaua ning seetõttu saime paaril korral täitsa suurelt ehmatada, kui pardiema ca 2 meetri lähedusest järsult lendu tõuseb.
Samal laiul saime kokku ka Heiki, Veiki (Veiko) ja Erkiga, kes tulid ka Saarde kala püüdema. Erki naine Tiiu jäeti kaldale särge püüdma. Hiljem tuli välja, et Tiiu püüdis kõigist kordades-kordades rohkem kala. Kokku saadi midagi 18 kg särge või miskit sinna kanti - igaljuhul väga tubli saak!
Kui Heiki, Veiki, Erkiga laiul kokku saime ning pärast mõningast jauramist nad oma kummipaadiga jälle suuna merele võtsid, muutus Kasper üsna rahutuks - arvas, et Kalmer läheb ilma temata minema, mistõttu jooksis paadi juurde lootusega sinna peale kaasa saada :) Põhjus oli selles, et meil kõigil olid sarnased kombed seljas.
Igaljuhul mõistis Kassu kiirelt, et muretsemiseks pole põhjust ja sai aru, et Kalmerit nende poiste seas pole ;)
Kui ka meie lõpuks oma kalapüügisõitu jätkasime, õnnestus Joosepil, kes vahelduseks ka pilte klõpsis teha, saada kätte üks kena ca 2 kilone haugipoiss. See oli lihtsalt uskumatu, eriti tagantjärgi, kuna meil kellelgi polnud enne ega pärast mitte ühtegi võttu ka! Joosepil lihtsalt on õnne!
Pühapäeva hommikune kargus andis märku, et ilm väga soe ei tule. Olgugi, et päike paistis, oli tuul oma suunda muutnud ja päris külm oli merel. Kuna kala ei õnnestunud ka saada ning kõigil läks külm natuke sisse, otsustasime lihtsalt natuke ringi sõita, loodust nautida ning juba mõne tunni pärast naasesimegi tagasi. Sellest hoolimata oli väga mõnus sõit ja igakordsed tänud tuleb öelda minu kallile onu Olevile, et ta meid alati nii hää meelega on valmis oma paadiga sõidutama. Aitähh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar