Kasperiga Jõhvikal

Laupäeval käisime jõhvikal. Spontaanselt, hommikul kell 7 otsustasime, et lähme.

Saime vaevalt auto luugi lahti teha, kui Kasper oli vupsti autos. Muidugi me ei jäta teda maha.

Kimasime Tänavjärve äärde, kus oli luureandmetel suured ja palju. Esimese laksuga ragistasime läbi võsa ja kõrkjate valesse kohta. Kasper püherdas mätastel nagu oleks selga pesnud. Sumasime umbes tunni, jõudsime auto juurde tagasi. Jõhvikaid oli kolme peale ca pool liitrit. Proovisime jõhvikakohta siseneda teisest kohast, leidsime õige raja ja juba poole tunni pärast olime jõhvikapõllul. Puud olid seal madalad, vett oli kõikjal poolde kummikusse.

Jõhvikaid oli ka. Tõsiselt palju ja tõsiselt suured. Kohati sai korjata peoga. Ei viitsinud järjest minna vaid valisime suuremaid ja tihedamaid marjapatju. Suud olid haput täis ja üllatuseks sõi ka Kasper mitu peo täit jõhvikaid jutti. Ehmatasime ära, et äkki pole seedimisele hea, sõime ise edasi. Kui ta oleks tahtnud oleks võinud ise karu kombel mättaid puhastada.

Selles jõhvikamaardlas olid aga omapärad, mis Kasperile nii väga ei meeldinud. Kõigepealt viskas ta ühe kõrgema mätta peale püherdama, aga veeres sealt alla, ilusti selili vee sisse. Ehmatus oli talle suurem kui mulle ja oma 5 minutit jutti pritsis oma raputamisega naabreid. Siis ilmnes teine häda. Kui tavaliselt saab ennast kuskile sirakile visata ja ümbrust jälgida, siis selles kohas polnud ühtegi kuiva kohta. Ilmselgelt otsis ta endale aset, aga ei leidnud. Ainult üks puuhakatis, mille kõrval poolkuiv mätas kõrgem oli, pakkus Kasperile mõneks minutiks puhkepaika.

Täitsa hale hakkas teisest, otsis pidevalt kuiva mätast, tulutult. Korjasin oma 7 liitrit marju ja läksin Kasperiga auto poole. Teel oli üks pere seeni tuhnimas, Kasper sai peretütre nuuskimisega plikal pilli ilusti lahti, isegi kui isa-ema kutsu sõbralikkust demonstreerisid. Plika polevat nii suurt koera enne näinud. Saime paar vihmasahmakat, aga lõpuks pakkus auto Kasperile puhkepaika. Kasper magas märg pea minu jala peal ja ootasime, millal naised metsast välja tulevad. Ei läinud kahte tundigi, kui nad raskete ämbritega auto juurde jõudsid. Vähemalt ajastasid nad kõige suurema vihmasahmaka enda tagasiteele. Kallasime jõhvikaämbrist vee välja ja kimasime kodu poole.

Oli jälle tore päev, Kasper sai mütata, jõhvikaid saime kolme peale oma 25 liitrit, mis nendega pihta hakkame on iseasi.

Bernikate suvepäev

Kasperiga käisime külas teistel bernikatel, oli Berni Alpi Karjakoerte suvepäev.
Tarsi talusse oli kokku tulnud ca 30 inimest, ca 20 koera. Paar koera esindasid ka teist tõugu.



Alustuseks orienteerusime kohe kahemehelises meeskonnas (Kalmer-Kasper) võistlusel, pidime leidma metsas 4 punkti ning läbima nendes teatud ülesanded. Rajale läksime eelviimasena. Esimese punkti saime rahulikult läbitud, kus pidi läbi rõnga hüppama. Kasperil kuskile kiiret polnud, vaatas maiust teiselt poolt rõngast viimsepäeva rahuga. Hüppama ta ei vaevunud, lõpuks lihtsalt astus rõngast läbi. Kuimasime teiste punktide poole. Arvates, et me kahepeale oleme metsas head orienteerujad, lõikasime läbi võsa. Kasperile meeldis, aga sattusime täitsa valesse kohta. Lõikasime tagasi ja jõudsime õigesse kohta, järjekorda, pidime kolme potsiku alt ühe maiuse üles leidma. Ootasime oma korra ära, panime paar korda lahendusega puusse ja saime lõpuks ka selle tehtud. Kimasime edasi, enam ei hakanud lõikama. Leidsime uue punkti, kus pidime postide vahelt Kasperiga slaalomit tegema. See sai "siia" käsku kasutades sik-sakina üpris edukalt tehtud. Kuna teised koerad olid ju ka ümberringi, siis maius Kasperit ei motiveerinud. Viimane ülesanne oli aedikusse pugemine, läbi 30x30 cm ava. Kasper pole just väiksemate bernide seas. Pea mahtus läbi, väga hea. Siis libisesid esikäpad järgi, nagu vastsündinud vasikal. Ja siis tõusis Kasper jalgadele nii, et kogu see aedik tal seljas oli ja maast lahti tõusis. Väikse pusimise peale tulid tagajalad ja saba ka järgi, ning saime ülesande täidetud. Välja saime umbes sama moodi, veidi enesekindlamalt. Saabusime finishisse ja saime aja kinni, ca 25 minutit.

Puhkasime natuke, jõime vett, ja kuulasime Raili loengut bernikate hooldamisest, küünte lõikamisest, pesemisest, karva trimmimisest. Näituskoerana olime suurmea osa infoga juba kursis. Küüsi lõikame korrapäraselt, peseme enne näitust alati ja kammime ka. Kuigi seekord enne kokkutulekut ja peale pesu jäi Kasperi valge rinnaosa aja puudusel veidi pulstunuks.


Veterinaaritädi pidas teise loengu bernikaid valdavatest ohtudest nagu maokeerd, puugid, vähkkasvajad, düsplaasia (meile juba tuttav nähe) ja viimase aja kärntõbi.

Oli kohati hirmutav, aga huvitav. Näitasime arstitädile veel Kasperi paistes silmalaugu, millele diagnoositi putukahammustus ja raviks ootamine.




Siis tuli söömise koht. Sellest pole vaja vast pikalt rääkida, kõik teavad, kuidas see käib - vorstikesed, seened, salat, viinamarjad, leib ja mahlapoiss.

Seejärel autasustati isegi meid Kasperiga, saime auhinna nodiga. Olime oma 25 minutiga tagantpool kõvad tegijad. Enim oldi rajal ca 30 minutit, kiireim läbis raja 15 minutiga. Hea töö :).

Väike paus ja läksime rappa. Raba asus paarsada meetrit laagriplatsist. Laudtee rabas algas aga ca kilomeetri kauguselt. Kel oli kummikud, sel vedas meil Kasperiga polnud kummalgi. Kuna eelnevatel nädalatel oli kenasti sadanud, saime mõlemad sokid märjaks, mina tossud lisaks. Mätastel hüppamisest andsin alla peale kolmandat meetrit rabas. Oli märg aga oli soe.

Pole ammu nii suuri ja nii palju jõhvikaid näinud, kui sellel päeval selles rabas. Kuulasime veidi rabajuttu, mugisime jõhvikaid, läksime edasi laudraja poole. Kasper sörkis meelsasti Nööbi lähedal ja tallus Raili kandadel, et vähegi karjakoera moodi olla saaks. Konkurents oli ju kõva. Mõned koerad püherdasid ja mõnulesid rabalompides, mõned proovisid oma jalanõusid laugastest kätte saada. Ju nad rohkem sõid, et läbi vajusid.

Kõik jõudsid ikkagi õnnelikult laudteele. Seda kaudu sai rabaveesilmadeni, mis olid ca 7 meetrit sügavad, oma 10 meetrit laiad ja teistega ühendatuna ligi 1 kilomeeter pikk. Kanuuga oleks saanud neid järjestikku läbida.

Meie Kasperi ja teistega vallutasime ka raba vaatetorni, mille trepi esimesed kolm-neli astet puudu olid. Kasper hüppas vupsti esimesele allesolevale astmele, see oli umbes meetri kõrgusel. Ütlen vahemärkusena, et kodus hüppas Kasper meie üllatuseks ca 1,2-meetrisele teekivialusele, suurt massi arvestades ikkagi märkimisväärne hüppevõime. Tornis viltuses vaatasime teisi ülevalt alla, puhkasime veidi ja hakkamise tagasi komberdama. Tuli välja, et tagasitee oli kolm korda lühem kui edasitee ja laudtee viis täitsa kuiva maani välja. Aga jalad olid ikka veel läbimärjad.

Tagasijõudes oli meil turgutuseks väga maitsev kringel magusa morsi ja kohviga. Kuna kringel oli tõsiselt maitsev, aitasin seda mehekombbel hävitada. Tasapisi hakkasid inimsesed lahkuma. Rääkisme väikse seltskonnaga veidi meeldivat bernijuttu ja pakkisime isegi asjad kokku. Märjad jalanõud jalast ära sõitsimegi kodupoole.

Täname omaltpoolt meeldivat korraldusmeeskonda toreda päeva eest.