Tarsi talusse oli kokku tulnud ca 30 inimest, ca 20 koera. Paar koera esindasid ka teist tõugu.
Alustuseks orienteerusime kohe kahemehelises meeskonnas (Kalmer-Kasper) võistlusel, pidime leidma metsas 4 punkti ning läbima nendes teatud ülesanded. Rajale läksime eelviimasena. Esimese punkti saime rahulikult läbitud, kus pidi läbi rõnga hüppama. Kasperil kuskile kiiret polnud, vaatas maiust teiselt poolt rõngast viimsepäeva rahuga. Hüppama ta ei vaevunud, lõpuks lihtsalt astus rõngast läbi. Kuimasime teiste punktide poole. Arvates, et me kahepeale oleme metsas head orienteerujad, lõikasime läbi võsa. Kasperile meeldis, aga sattusime täitsa valesse kohta. Lõikasime tagasi ja jõudsime õigesse kohta, järjekorda, pidime kolme potsiku alt ühe maiuse üles leidma. Ootasime oma korra ära, panime paar korda lahendusega puusse ja saime lõpuks ka selle tehtud. Kimasime edasi, enam ei hakanud lõikama. Leidsime uue punkti, kus pidime postide vahelt Kasperiga slaalomit tegema. See sai "siia" käsku kasutades sik-sakina üpris edukalt tehtud. Kuna teised koerad olid ju ka ümberringi, siis maius Kasperit ei motiveerinud. Viimane ülesanne oli aedikusse pugemine, läbi 30x30 cm ava. Kasper pole just väiksemate bernide seas. Pea mahtus läbi, väga hea. Siis libisesid esikäpad järgi, nagu vastsündinud vasikal. Ja siis tõusis Kasper jalgadele nii, et kogu see aedik tal seljas oli ja maast lahti tõusis. Väikse pusimise peale tulid tagajalad ja saba ka järgi, ning saime ülesande täidetud. Välja saime umbes sama moodi, veidi enesekindlamalt. Saabusime finishisse ja saime aja kinni, ca 25 minutit.
Puhkasime natuke, jõime vett, ja kuulasime Raili loengut bernikate hooldamisest, küünte lõikamisest, pesemisest, karva trimmimisest. Näituskoerana olime suurmea osa infoga juba kursis. Küüsi lõikame korrapäraselt, peseme enne näitust alati ja kammime ka. Kuigi seekord enne kokkutulekut ja peale pesu jäi Kasperi valge rinnaosa aja puudusel veidi pulstunuks.
Veterinaaritädi pidas teise loengu bernikaid valdavatest ohtudest nagu maokeerd, puugid, vähkkasvajad, düsplaasia (meile juba tuttav nähe) ja viimase aja kärntõbi.
Oli kohati hirmutav, aga huvitav. Näitasime arstitädile veel Kasperi paistes silmalaugu, millele diagnoositi putukahammustus ja raviks ootamine.
Siis tuli söömise koht. Sellest pole vaja vast pikalt rääkida, kõik teavad, kuidas see käib - vorstikesed, seened, salat, viinamarjad, leib ja mahlapoiss.
Seejärel autasustati isegi meid Kasperiga, saime auhinna nodiga. Olime oma 25 minutiga tagantpool kõvad tegijad. Enim oldi rajal ca 30 minutit, kiireim läbis raja 15 minutiga. Hea töö :).
Väike paus ja läksime rappa. Raba asus paarsada meetrit laagriplatsist. Laudtee rabas algas aga ca kilomeetri kauguselt. Kel oli kummikud, sel vedas meil Kasperiga polnud kummalgi. Kuna eelnevatel nädalatel oli kenasti sadanud, saime mõlemad sokid märjaks, mina tossud lisaks. Mätastel hüppamisest andsin alla peale kolmandat meetrit rabas. Oli märg aga oli soe.
Pole ammu nii suuri ja nii palju jõhvikaid näinud, kui sellel päeval selles rabas. Kuulasime veidi rabajuttu, mugisime jõhvikaid, läksime edasi laudraja poole. Kasper sörkis meelsasti Nööbi lähedal ja tallus Raili kandadel, et vähegi karjakoera moodi olla saaks. Konkurents oli ju kõva. Mõned koerad püherdasid ja mõnulesid rabalompides, mõned proovisid oma jalanõusid laugastest kätte saada. Ju nad rohkem sõid, et läbi vajusid.
Kõik jõudsid ikkagi õnnelikult laudteele. Seda kaudu sai rabaveesilmadeni, mis olid ca 7 meetrit sügavad, oma 10 meetrit laiad ja teistega ühendatuna ligi 1 kilomeeter pikk. Kanuuga oleks saanud neid järjestikku läbida.
Meie Kasperi ja teistega vallutasime ka raba vaatetorni, mille trepi esimesed kolm-neli astet puudu olid. Kasper hüppas vupsti esimesele allesolevale astmele, see oli umbes meetri kõrgusel. Ütlen vahemärkusena, et kodus hüppas Kasper meie üllatuseks ca 1,2-meetrisele teekivialusele, suurt massi arvestades ikkagi märkimisväärne hüppevõime. Tornis viltuses vaatasime teisi ülevalt alla, puhkasime veidi ja hakkamise tagasi komberdama. Tuli välja, et tagasitee oli kolm korda lühem kui edasitee ja laudtee viis täitsa kuiva maani välja. Aga jalad olid ikka veel läbimärjad.
Tagasijõudes oli meil turgutuseks väga maitsev kringel magusa morsi ja kohviga. Kuna kringel oli tõsiselt maitsev, aitasin seda mehekombbel hävitada. Tasapisi hakkasid inimsesed lahkuma. Rääkisme väikse seltskonnaga veidi meeldivat bernijuttu ja pakkisime isegi asjad kokku. Märjad jalanõud jalast ära sõitsimegi kodupoole.
Täname omaltpoolt meeldivat korraldusmeeskonda toreda päeva eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar