Saime vaevalt auto luugi lahti teha, kui Kasper oli vupsti autos. Muidugi me ei jäta teda maha.
Kimasime Tänavjärve äärde, kus oli luureandmetel suured ja palju. Esimese laksuga ragistasime läbi võsa ja kõrkjate valesse kohta. Kasper püherdas mätastel nagu oleks selga pesnud. Sumasime umbes tunni, jõudsime auto juurde tagasi. Jõhvikaid oli kolme peale ca pool liitrit. Proovisime jõhvikakohta siseneda teisest kohast, leidsime õige raja ja juba poole tunni pärast olime jõhvikapõllul. Puud olid seal madalad, vett oli kõikjal poolde kummikusse.
Jõhvikaid oli ka. Tõsiselt palju ja tõsiselt suured. Kohati sai korjata peoga. Ei viitsinud järjest minna vaid valisime suuremaid ja tihedamaid marjapatju. Suud olid haput täis ja üllatuseks sõi ka Kasper mitu peo täit jõhvikaid jutti. Ehmatasime ära, et äkki pole seedimisele hea, sõime ise edasi. Kui ta oleks tahtnud oleks võinud ise karu kombel mättaid puhastada.
Selles jõhvikamaardlas olid aga omapärad, mis Kasperile nii väga ei meeldinud. Kõigepealt viskas ta ühe kõrgema mätta peale püherdama, aga veeres sealt alla, ilusti selili vee sisse. Ehmatus oli talle suurem kui mulle ja oma 5 minutit jutti pritsis oma raputamisega naabreid. Siis ilmnes teine häda. Kui tavaliselt saab ennast kuskile sirakile visata ja ümbrust jälgida, siis selles kohas polnud ühtegi kuiva kohta. Ilmselgelt otsis ta endale aset, aga ei leidnud. Ainult üks puuhakatis, mille kõrval poolkuiv mätas kõrgem oli, pakkus Kasperile mõneks minutiks puhkepaika.
Täitsa hale hakkas teisest, otsis pidevalt kuiva mätast, tulutult. Korjasin oma 7 liitrit marju ja läksin Kasperiga auto poole. Teel oli üks pere seeni tuhnimas, Kasper sai peretütre nuuskimisega plikal pilli ilusti lahti, isegi kui isa-ema kutsu sõbralikkust demonstreerisid. Plika polevat nii suurt koera enne näinud. Saime paar vihmasahmakat, aga lõpuks pakkus auto Kasperile puhkepaika. Kasper magas märg pea minu jala peal ja ootasime, millal naised metsast välja tulevad. Ei läinud kahte tundigi, kui nad raskete ämbritega auto juurde jõudsid. Vähemalt ajastasid nad kõige suurema vihmasahmaka enda tagasiteele. Kallasime jõhvikaämbrist vee välja ja kimasime kodu poole.
Oli jälle tore päev, Kasper sai mütata, jõhvikaid saime kolme peale oma 25 liitrit, mis nendega pihta hakkame on iseasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar