Esimene koolipäev

Hommikul ärgates, harjutasime paari käsku: lama, istu jms, et kooli jaoks vormis olla.
Tööle minnes viisime Kasperi jälle Malle juurde Vääna-Jõesuusse, nagu pea igal tööpäeval.
Toitu anti seal lõunal ühe paiku ja vihmase ilma tõttu sai ta ka arvatavasti piisavalt esikus magada.
Võtsin õhtul punnike ennekooli algust Kasperi kaasa, läksime koju. Väljaelamata energia hakkas üle ääre tulema, aga saime selle kontrolli alla, et kooli jaoks jätkuks. Kaalusime - 19 kilo! MIna olin eelmisest kaalumisest 2 kilo alla võtnud, Kasper samapalju juurde :)

Sõitsime Keilasse kooli. Kui auto ära parkisime oli Kasper autos tähelepanu ise. Kõiki õues toimuv oli väga jälgimist väärt. Nii palju teisi koeri. Igaks juhuks teda kohe õue ei lasknud, kasvatajat polnud ja ei teadnud eeskirju ka. Aga oleks võinud, oleks teiste kutsikatega mängida saanud. Samas, kui üks vähe vanem ja suurem, ilmselt taltsutamatum koer, teist väiksemat natuke matterdas, mõtlesin, et oligi hea. Jäi see halb kogemus saamata. Kui teised kaaskoolitajad koera vanust kuulsid, olid näod imestusest kõverad: 3 kuud ja nädal, nii suur?

Trenn algas, rabasin ruttu mõned lahti lõigatud viinerijupid ja läksime ka ritta. Ca 9 koera oli kokku, nendest 6 olid juba nii 6-7-kuused, koos Kasperiga 3 nn noored. Kui teised koerad istusid peremeeste kõrval, siis Kasper oleks hea meelega istunud kõikide teiste koerte kõrval korraga. Minust ta igatahes ei huvitunud :). Seega mingit harjutuste kaasa tegemist polnud loota.
Kui 3 harjutust läbi võeti (lamamine ja püsti(!) tõusmine, kõrval kõndimine ja kõndides ümberpööramine) tehtud,lubati koerad omavahel mängima. Esimesed "mängukaaslased" olid noodsamad nn vanemad koerad, kes kordamööda Kasperit nuusutamas käisid. Päris ära kohkus Kasper. Aitasin tal vahepeal ette seistes tiba kindlust koguda. Suured koerad panid sellepeale omavahel mängima. Kasper leidis siis tee oma väikeste sõprade juurde: väike 3-kuune rotveiler ja üks mikrokoer, Yorkshire terjer. Sobis kasperile kirbuks.
Umbes enne mänguaja lõppu sai Kasper natuke aru, et võiks ju tegelt mängida ja teisi nuusutada. Eks järgmine kord on kiirem.
Koolitusplatsile tagasi minnes ta väga palju rahulikum polnud. Ikka kippus siia- ja sinnapoole. Isegi kaelarihm tuli ühe "põgenemiskatse" ajal lõksust lahti. Saime riielda, kuna koerad ei mängi ju koolitusplatsil teistega. Saime kasvataja abiga teha "siia" käsku: kui peremees eemale jooksis, väikeste kahtlevate haakidega tuli ikkagi minu juurde. Tegime sellepeale platsinurka ka ühe suure junnikogu, ju hakkas palju kergem.
Veel raskem oli teiste koerte vahelt peremehe juurde jooksmine, kuna ma olin umbes 50 meetrit kaugemal ja teised koerad panid Kasperi korraks kõhklema, kuhu parem minna oleks, 1-sekundise kahtlusmomendi järel tuli ikkagi õigesse kohta. Tubli.

Kokkuvõtteks saime teada, et on vaja peremehega paremat kontakti: silma vaatamist rohkem ja käe järgi liikumist. Viineri järgi tulemine igatahes polnud nii huvitav, kui teised koerad. Viineritükid peaks olema suuremad. Veel parem oleks kuskilt maksa, kopsu, südant või magu hankida. Koolituspäeval Kasper lõunat enam ei söö. Minu "õnneks" ei saanud ka Anu Kasperiga hakkama. Niisiis harjutame seda käele järgnemist kodus. Ühe nartsu mänguasja peame veel leidma, mis ainult koolitamise ajal peremehevaheliseks kontaktiks on. Äkki see teebki peremehe teistest koertest huvitavamaks :). 10-tunnisest koolitusest oli see 6. tund. Aga vist ikkagi käime selle koolituse lõpu läbi, tuleb kasuks kasvõi sotsiaalses mõttes. Eksamit me lõpus tõenäoliselt suurtega võrdselt ei tee :)

Kodus oli Kasper nii väsind, et magamaminek oli nagu vaikus ise.