31. mai võtsime oma kompsud ja kimasime Saaremaale. Kasperi esimene reisimine Kalmergiga ja esimene pikem autosõit. Üldiselt oli ta tubli. Mina istusin taga ja vaatasin, et Kasper tagant istmetele ei roniks. Ruumi oli tal terve ruutmeeter, asjad tõstsime kõik ette. Peale Ristit tegime ühe pissika, saime järjekorras 12-sele praamile. Kasper magas terve järjekorra aja.
Kohale jõudsime seega pimedas. Ees ootas lõkke ääres 3 võõrast onu. Kõik olid kohe sõbrad. Pidi vaid jägima, et lõkke osas oleks selge arusaam. Esimesed sammud olid üpris kuuma tuha servas, mina ehmatasin küll korra.
Öö läks kenasti, onu Olevi haagissuvilas ei teinud isegi ajalehti märjaks. Läksime kalale, asjad paati, paat vette ja püüdma. Jällegi, polnud ses paadis midagi ootamatut. Eriti kui seakõrv närida oli. Kohati käis Kasper paadi ninas isegi väga serva peal, pidin teda piirama.
Laidudel maabusime, et kajakamune korjata. Seal oli igast huvitavat tegemist: mardikad (pool jäi suus kadunuks), hiire korjus (saba veel suust paistis, saime tervelt kätte), munad, mida sai ninaga pesast välja veeretada jms. Hirmus oli ainust 15 cm vett, mis kõrkjate all oli. Seda pidime süles ületama. Haugid meid ei huvitanud, isegi nuusutamist nad ei vääri.
Saime ka hüppavat paati ja ühe ülepardalaine (kui karidele sõitsime). Kasper sai täitsa märjaks, vist ehmatas ära ka. Veiko võttis seljast oma kampsuni, panime koerale ümber, et külm ei hakkaks. Kui sadamasse jõudsime, oli Kasper juba kuiv. Ja polnud järgmisel päeval mingit paadihirmu. Tubli meremees.
Kodusõit oli lihtne. Kuivastu sadamas koera pissitamine tekitas kõigis möödaminejates elevust ja uudistamist. Tuli vaeva näha, et koer ära hädatada, aga vist ei olnudki vaja.
Kartsin sellest Saaremaa käigust hullemat asja, tegelt oli isegi tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar