Kuuske otsimas

Käisime perega kuuske otsimas. Paar tundi metsas müttamist on Kasperi lemmik. Uued lõhnad, ragin, mättad ja võsa... Võrreldes eelmise aastaga opolnud see aasta lund üldse.

Kasper jälgis pidevalt pererahvast, nii 10-sekundiliste intervallidega, peituse mäng sedakorda ei õnnestunud.

Aga kuuse saime ilusa.

Hääd jõuluaega!

Sügis

Käes on sügis, õhtud on jahedad ja udu katab maad. Jahedad ilmad on Kasperi lemmikud, seepärast on ta hea meelega pea terve aja õues.

Hea toidu ja lisandite toel kasvatab Kasper talvekasukat, on teine üpris kohevaks läinud. Mõnusa pehme kallistuse nimel pesime Kasperi puhtaks. Hea otsus oli.

Igal õhtul koju jõudes tervitab ta pererahvast ülevoolava ja siira rõõmuga. Ilmselgelt ootab juba lund.

Samuti käime Kasperiga teisipäeviti teiste bernikatega kohtumas, teeme paari harjutust, treenime kuulekust, harjutame püsivust, vahel saab ka teiste koertega hullata. Reeglina on 4 koera kohal ja kuulekus muudkui paraneb.

Kasperil on kõik tip-top. Infoks fännidele.

Kui õnnestub, lähme üle pika aja ka veebruaris näitust külastama.

Kasperiga Jõhvikal

Laupäeval käisime jõhvikal. Spontaanselt, hommikul kell 7 otsustasime, et lähme.

Saime vaevalt auto luugi lahti teha, kui Kasper oli vupsti autos. Muidugi me ei jäta teda maha.

Kimasime Tänavjärve äärde, kus oli luureandmetel suured ja palju. Esimese laksuga ragistasime läbi võsa ja kõrkjate valesse kohta. Kasper püherdas mätastel nagu oleks selga pesnud. Sumasime umbes tunni, jõudsime auto juurde tagasi. Jõhvikaid oli kolme peale ca pool liitrit. Proovisime jõhvikakohta siseneda teisest kohast, leidsime õige raja ja juba poole tunni pärast olime jõhvikapõllul. Puud olid seal madalad, vett oli kõikjal poolde kummikusse.

Jõhvikaid oli ka. Tõsiselt palju ja tõsiselt suured. Kohati sai korjata peoga. Ei viitsinud järjest minna vaid valisime suuremaid ja tihedamaid marjapatju. Suud olid haput täis ja üllatuseks sõi ka Kasper mitu peo täit jõhvikaid jutti. Ehmatasime ära, et äkki pole seedimisele hea, sõime ise edasi. Kui ta oleks tahtnud oleks võinud ise karu kombel mättaid puhastada.

Selles jõhvikamaardlas olid aga omapärad, mis Kasperile nii väga ei meeldinud. Kõigepealt viskas ta ühe kõrgema mätta peale püherdama, aga veeres sealt alla, ilusti selili vee sisse. Ehmatus oli talle suurem kui mulle ja oma 5 minutit jutti pritsis oma raputamisega naabreid. Siis ilmnes teine häda. Kui tavaliselt saab ennast kuskile sirakile visata ja ümbrust jälgida, siis selles kohas polnud ühtegi kuiva kohta. Ilmselgelt otsis ta endale aset, aga ei leidnud. Ainult üks puuhakatis, mille kõrval poolkuiv mätas kõrgem oli, pakkus Kasperile mõneks minutiks puhkepaika.

Täitsa hale hakkas teisest, otsis pidevalt kuiva mätast, tulutult. Korjasin oma 7 liitrit marju ja läksin Kasperiga auto poole. Teel oli üks pere seeni tuhnimas, Kasper sai peretütre nuuskimisega plikal pilli ilusti lahti, isegi kui isa-ema kutsu sõbralikkust demonstreerisid. Plika polevat nii suurt koera enne näinud. Saime paar vihmasahmakat, aga lõpuks pakkus auto Kasperile puhkepaika. Kasper magas märg pea minu jala peal ja ootasime, millal naised metsast välja tulevad. Ei läinud kahte tundigi, kui nad raskete ämbritega auto juurde jõudsid. Vähemalt ajastasid nad kõige suurema vihmasahmaka enda tagasiteele. Kallasime jõhvikaämbrist vee välja ja kimasime kodu poole.

Oli jälle tore päev, Kasper sai mütata, jõhvikaid saime kolme peale oma 25 liitrit, mis nendega pihta hakkame on iseasi.

Bernikate suvepäev

Kasperiga käisime külas teistel bernikatel, oli Berni Alpi Karjakoerte suvepäev.
Tarsi talusse oli kokku tulnud ca 30 inimest, ca 20 koera. Paar koera esindasid ka teist tõugu.



Alustuseks orienteerusime kohe kahemehelises meeskonnas (Kalmer-Kasper) võistlusel, pidime leidma metsas 4 punkti ning läbima nendes teatud ülesanded. Rajale läksime eelviimasena. Esimese punkti saime rahulikult läbitud, kus pidi läbi rõnga hüppama. Kasperil kuskile kiiret polnud, vaatas maiust teiselt poolt rõngast viimsepäeva rahuga. Hüppama ta ei vaevunud, lõpuks lihtsalt astus rõngast läbi. Kuimasime teiste punktide poole. Arvates, et me kahepeale oleme metsas head orienteerujad, lõikasime läbi võsa. Kasperile meeldis, aga sattusime täitsa valesse kohta. Lõikasime tagasi ja jõudsime õigesse kohta, järjekorda, pidime kolme potsiku alt ühe maiuse üles leidma. Ootasime oma korra ära, panime paar korda lahendusega puusse ja saime lõpuks ka selle tehtud. Kimasime edasi, enam ei hakanud lõikama. Leidsime uue punkti, kus pidime postide vahelt Kasperiga slaalomit tegema. See sai "siia" käsku kasutades sik-sakina üpris edukalt tehtud. Kuna teised koerad olid ju ka ümberringi, siis maius Kasperit ei motiveerinud. Viimane ülesanne oli aedikusse pugemine, läbi 30x30 cm ava. Kasper pole just väiksemate bernide seas. Pea mahtus läbi, väga hea. Siis libisesid esikäpad järgi, nagu vastsündinud vasikal. Ja siis tõusis Kasper jalgadele nii, et kogu see aedik tal seljas oli ja maast lahti tõusis. Väikse pusimise peale tulid tagajalad ja saba ka järgi, ning saime ülesande täidetud. Välja saime umbes sama moodi, veidi enesekindlamalt. Saabusime finishisse ja saime aja kinni, ca 25 minutit.

Puhkasime natuke, jõime vett, ja kuulasime Raili loengut bernikate hooldamisest, küünte lõikamisest, pesemisest, karva trimmimisest. Näituskoerana olime suurmea osa infoga juba kursis. Küüsi lõikame korrapäraselt, peseme enne näitust alati ja kammime ka. Kuigi seekord enne kokkutulekut ja peale pesu jäi Kasperi valge rinnaosa aja puudusel veidi pulstunuks.


Veterinaaritädi pidas teise loengu bernikaid valdavatest ohtudest nagu maokeerd, puugid, vähkkasvajad, düsplaasia (meile juba tuttav nähe) ja viimase aja kärntõbi.

Oli kohati hirmutav, aga huvitav. Näitasime arstitädile veel Kasperi paistes silmalaugu, millele diagnoositi putukahammustus ja raviks ootamine.




Siis tuli söömise koht. Sellest pole vaja vast pikalt rääkida, kõik teavad, kuidas see käib - vorstikesed, seened, salat, viinamarjad, leib ja mahlapoiss.

Seejärel autasustati isegi meid Kasperiga, saime auhinna nodiga. Olime oma 25 minutiga tagantpool kõvad tegijad. Enim oldi rajal ca 30 minutit, kiireim läbis raja 15 minutiga. Hea töö :).

Väike paus ja läksime rappa. Raba asus paarsada meetrit laagriplatsist. Laudtee rabas algas aga ca kilomeetri kauguselt. Kel oli kummikud, sel vedas meil Kasperiga polnud kummalgi. Kuna eelnevatel nädalatel oli kenasti sadanud, saime mõlemad sokid märjaks, mina tossud lisaks. Mätastel hüppamisest andsin alla peale kolmandat meetrit rabas. Oli märg aga oli soe.

Pole ammu nii suuri ja nii palju jõhvikaid näinud, kui sellel päeval selles rabas. Kuulasime veidi rabajuttu, mugisime jõhvikaid, läksime edasi laudraja poole. Kasper sörkis meelsasti Nööbi lähedal ja tallus Raili kandadel, et vähegi karjakoera moodi olla saaks. Konkurents oli ju kõva. Mõned koerad püherdasid ja mõnulesid rabalompides, mõned proovisid oma jalanõusid laugastest kätte saada. Ju nad rohkem sõid, et läbi vajusid.

Kõik jõudsid ikkagi õnnelikult laudteele. Seda kaudu sai rabaveesilmadeni, mis olid ca 7 meetrit sügavad, oma 10 meetrit laiad ja teistega ühendatuna ligi 1 kilomeeter pikk. Kanuuga oleks saanud neid järjestikku läbida.

Meie Kasperi ja teistega vallutasime ka raba vaatetorni, mille trepi esimesed kolm-neli astet puudu olid. Kasper hüppas vupsti esimesele allesolevale astmele, see oli umbes meetri kõrgusel. Ütlen vahemärkusena, et kodus hüppas Kasper meie üllatuseks ca 1,2-meetrisele teekivialusele, suurt massi arvestades ikkagi märkimisväärne hüppevõime. Tornis viltuses vaatasime teisi ülevalt alla, puhkasime veidi ja hakkamise tagasi komberdama. Tuli välja, et tagasitee oli kolm korda lühem kui edasitee ja laudtee viis täitsa kuiva maani välja. Aga jalad olid ikka veel läbimärjad.

Tagasijõudes oli meil turgutuseks väga maitsev kringel magusa morsi ja kohviga. Kuna kringel oli tõsiselt maitsev, aitasin seda mehekombbel hävitada. Tasapisi hakkasid inimsesed lahkuma. Rääkisme väikse seltskonnaga veidi meeldivat bernijuttu ja pakkisime isegi asjad kokku. Märjad jalanõud jalast ära sõitsimegi kodupoole.

Täname omaltpoolt meeldivat korraldusmeeskonda toreda päeva eest.

Kasperil käis külaline

Üle pika aja teatan Kasperihuvilistele, et Kasperil käis eile külaline: Kleine Sonne Cleopatra alias Sälli. Kasper oli teisel küljes nagu takjas. Paaril korral pidi neid (teate küll) liigutusi keelama, kuigi Sälli on asti juures selle asja juba korda ajanud ja selle peal väljas ei ole.

Kasper sai sellest hoolimata endal suu vahutama ja rinnaesise märjaks. Sällil see-eest jällegi kõrvad pestud ja selg niisutatud.

Ootasime natuke hullemat rallit kui tegelikult sündis aga igav ka ei olnud ;).

Mõni pildimeenutus:

Pärnu näitused

Pärnus toimusid kahel päeval järjest näitused ja kahel päeval järjest käisime Kasperi ja Keidiga kohal. Raili ka muidugi.
Kahel päeval järjest sai Kasper 1. koha ja kahel päeval järjest sai Kasper sertifikaadi.
Esimesel päeval oli Kasper 1. tulemusega SP-1, jun sert ja tõu parim juunior. Kohtunik oli Leedust Audrone Babianskiene.
Teisel päeval oli Kasper 1. tulemusega SP-1, jun sert, PI-3 ja tõu parim juunior. Kohtunik oli Venemaalt Natalja Sedyh.
Oli väga äge nädalavahetus.

Erinäitus Pärnus

Pärnu erinäitusel juhtus kummaline lugu. Kohtunik Gunnel Holm Soomest andis Kasperile tulemuse VH-2.
Ju see kohtunik ei tea siis bernikatest midagi ;).

Kasperiga möllamas

Kui Kalmer ja ka naabrimees Guido Norra kalale sõitsid, jäime Kasperiga ning oma kallite naabrite Kaidi ja Johannesega omapead.
Kohe esimesel päeval sai Kassuga palju hullatud, kuna ilm soosis õuesolemist. Ja müramine Kasperile meeldib hullupööra.



Mängude vahel proovisin ka mõned pildid klõpsida. Võib öelda, et poseerida oskab Kasper päris hästi :)



Ema juures olles on Kasper "kogemata" päris mitmele taimele 1:0 teinud. Seetõttu proovisime kohe alguses tulpide tärkamisel Kassule selgeks teha, et neid puutuda ei tohi, kuna meil ju väga veel minegid muid lilli istutatud pole. Emal on taimi suurtes kogustes rohkem ja oma hea südamega on ta alati Kasperi tegemiste peale poolenisti naernud. Õnneks on meie tulbid saanud juba päris suureks kasvada :)


Kui Kassu mängimisest ära väsib, siis ta vahepeal jälle puhkab ja magab...


...või siis on niisama ja naudib kui teda sügatakse...


...no ja siis jälle leiab endale tegevust :)


Naudib olemist...


...ja truuks sõbraks olemist!

Saaremaale haugipüügi hooaega avama

Nagu juba tavaks on kujunenud, põrutasime reede õhtul Saaremaale, kuna nädalavahetusel lõpeb haugipüügi keeld ning saab alustada uue hooajaga. Ja loomulikult teeme seda taas Saaremaal, kuna onu Olev pakub lahkelt jälle oma paadiga tuuritamist ja lisaks saab käia ka kajakaid laidudel kaemas.

Laupäevane ilm oli täitsa mõnus ning kuna Olev oli juba mõned päevad varem paadi vette lasknud, siis oli meil vaid vaja paati hüpata ja sõit võiski alata. Esimese peatuse tegime laiul, kus palju kajakaid. Jalutasime seal omajagu aega ringi, kuna uurisime peaasjalikult kajakate pesasid ja mune. Kasper muidugi truult meil kannul.

Kajakad on sellised linnud, kes munevad kiiremas korras uued munad, kui nende pesa peaks mingil põhjusel munadest tühjaks jääma. Nii me siis natuke seda katsetasime ka, olgugi et oleme varasematest aastatest sellest juba teadlikud ;) Tegelikult olid juba meie esivanemad selles ammu veendunud. Nii rääkis meile ka onu Olev, kes on suur igasuguste asjade huiviline, et teadlased peaksid välja uurima, kuidas ja kui palju on kajakad võimelised üldse mune munema - võib-olla saaks seda kasulikul ning mingisugusel heal eesmärgil ära kasutada!


Kajakas muneb reeglina kuni kolm muna pessa. Ja kui see tühjaks muutub, siis varsti on seal taas - üks, kaks ja kolm muna sees...


Pardi pesasid me ei puutunud. Pardiema on alati oma pesa peal võimalikult kaua ning seetõttu saime paaril korral täitsa suurelt ehmatada, kui pardiema ca 2 meetri lähedusest järsult lendu tõuseb.

Samal laiul saime kokku ka Heiki, Veiki (Veiko) ja Erkiga, kes tulid ka Saarde kala püüdema. Erki naine Tiiu jäeti kaldale särge püüdma. Hiljem tuli välja, et Tiiu püüdis kõigist kordades-kordades rohkem kala. Kokku saadi midagi 18 kg särge või miskit sinna kanti - igaljuhul väga tubli saak!

Kui Heiki, Veiki, Erkiga laiul kokku saime ning pärast mõningast jauramist nad oma kummipaadiga jälle suuna merele võtsid, muutus Kasper üsna rahutuks - arvas, et Kalmer läheb ilma temata minema, mistõttu jooksis paadi juurde lootusega sinna peale kaasa saada :) Põhjus oli selles, et meil kõigil olid sarnased kombed seljas.

Igaljuhul mõistis Kassu kiirelt, et muretsemiseks pole põhjust ja sai aru, et Kalmerit nende poiste seas pole ;)


Kui ka meie lõpuks oma kalapüügisõitu jätkasime, õnnestus Joosepil, kes vahelduseks ka pilte klõpsis teha, saada kätte üks kena ca 2 kilone haugipoiss. See oli lihtsalt uskumatu, eriti tagantjärgi, kuna meil kellelgi polnud enne ega pärast mitte ühtegi võttu ka! Joosepil lihtsalt on õnne!


Pühapäeva hommikune kargus andis märku, et ilm väga soe ei tule. Olgugi, et päike paistis, oli tuul oma suunda muutnud ja päris külm oli merel. Kuna kala ei õnnestunud ka saada ning kõigil läks külm natuke sisse, otsustasime lihtsalt natuke ringi sõita, loodust nautida ning juba mõne tunni pärast naasesimegi tagasi. Sellest hoolimata oli väga mõnus sõit ja igakordsed tänud tuleb öelda minu kallile onu Olevile, et ta meid alati nii hää meelega on valmis oma paadiga sõidutama. Aitähh!

Näitusekool

Käisime üle väikse vaheaja taas näitusekoolis.
Ütlen lühidalt, et Kasper oli kohutav. Tema huvi oli absoluutselt teistel koertel või põrandal maas. Viiner, mis ilmselt polnud ka parim võimalik motivatsioon, võis vastu nina olla, muu oli ikka huvitavam. Eriti meeldivad väikesed koerad, terjerid jms. Pisikesi koeri oli seekord kaks. Isegi kui nad nina all urisevad, ei peleta see Kasperit. Ilmselt pole Kasper veel korralikult nina otsast naksata saanud. Terjerid peaks seda oskama.
Tunni teises pooles Kasper natuke rahunes, Leelo andis ka veidi kellegi teise maiust, mingit pihvi. See pakkus Kasperile rohkem huvi küll. Saime ta ka ilusti ja kiiresti nüüd seisma.
Näitus on meil Soomes nelja päeva pärast. Selleks ajaks pean mingi maiuse välja mõtlema.
Leelo soovitas tungivalt minul Kasperiga ringi minna, et me teame küll kuidas olema peab. Aga eks paistab. Arutame seda Railiga ka.

Hulgus

Kasper tegi jälle pätti.
Ajasin mina vaikselt oma igapäevaasju, sedakorda kuskil Järvamaal, Albus, kui helistab Malle. Ahoi, Kasper on vehkat teinud. Post on toodud aga Kasper läinud. Malle oli juba 15 minutit otsinud. Mina hakkasin Albust Tallinna poole sõitma. Malle võttis ratta, käis ja küsis lähemad kohad läbi. Ühes kohas, kus elutseb Tiibeti mastif, olla musta bernikat nähtud 2 tundi tagasi. Väga hea, järelikult pole meie koer varastatud. Aga tulemust pole. Pooleteise tunni pärast jõudsin sündmuskohale, Kasperit ikka polnud. Aga paanikat ka mitte. Hakkasime Mallega mängima mängu "tunne oma kodumaad". Sõitsime läbi ühe rajooni teise järel, no ei ole. Väljas oli päris paras udu, nähtavus oli kohati sada meetrit. Läksime Vääna-Jõesuu keskusesse, et selle taguseid alasid kammida. Kuulsin koera haukumist. Täitsa Kasperi moodi ja päris siin samas. Hüüdsin, haugatas vastu väga kõrgel noodil. Täitsa Kasper. Läksin hääle järgi, jõudsin ühe varjualuseni poe kõrval, Saksa lambakoer. Ei ole Kasper.
Hakkasime ära minema, kui üks punane Audi, töömehed sees, peatus ja küsis, eee... kas te otsite seda suurt musta koera vä? Jaa, jaa, ... Seda et, me nägime seda ... Millal? 15 minutit tagasi? Eee ... see oli ikka paar tundi tagasi. Aaa. Aga ta äks sinna taha poole. Aitäh! Uksed ruttu kinni ja hoog sisse.
Tee läks kaheks. Valisime parema teeharu, kuna ma arvasin, et kui ma oleks Kasper, ma läheks sinna. Sõitsime paar-kolm kilomeetrit. Hõikasime aeg-ajalt, pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi. Siis ikka see vasakpoolne haru. Sõitsime aeglaselt, tänavaid läks paremale-vasakule mustmiljon. Kasperi ei kuskil.
Tiibeti mastifi omaniku ajamälu järgi oli Kasper kadunud juba oma 4 tundi. Õnneks oli pimedani veel aega. Hüüdsime jälle Kasperi nime auto aknast, nagu oleks valimised mõnel Aasiamaal. Sõitsin jälle paarkümmend meetrit edasi ja kuskilt läbi heki paistab, nagu oleks üks must koer.
Hüüdsin nime, koer vaatas otsa, tegin luugi juba lahti, hüüdsin uuesti, ja siis tuli üks kuuseokkamärg koer, valge nina-, saba- ja käpaotstega, sajaga. Vana šuurik, hüppas kohe autosse. Meel oli hea, mõlemal. Kasper oli silmanähtavalt väsinud. Autos hakkas kohe magama. Viisin kõigepealt rõõmsa Malle koju, siis rahuloleva enda, tõstsin Kasperi auto pealt maha. Vaevatud hulgus kõndis paar meetrit ja viskas teele pikali. Ikka päris väsind oli.

Nüüd magab. Kutsusin viisakusest tuppa magama, tuligi, aga tahtis kohe õue tagasi, lasingi.

Kevad

Kätte on jõudnud kevad, lumi sulab, Kasperi mänguasjad ilmuvad lume alt nähtavale. Samuti valesse kohta poetatud junnid, mida üks mees peab koristama hakkama.
Tulbid on ennast juba mitu sentimeetrit maast välja ajanud, Kasper pole neid avastanud. Aega veel on.



Varsti võib Kasper taas kodus oma hoovis päeva mööda saata, sest kohe-kohe sulab lumi ka aia äärest ja üle aia hüpata enam ei saa. Praegu peab iga tööpäeva lõpus võtma vastu ühe karvase koera, kes on üleni märg, kaetud poriga, kuuseokkaid täis. Samas tahab täie hooga sind tervitada ja mööda pükse ennast hõõruda.Kodus näitame sellele porikollile kõigepealt fööni, siis võib tervitada ja mängida.
Õnneks ei ole veel alanud karvaviskamise hooaeg. Aprilli lõpus on Soomes üks näitus, milleni oleks kena vastu pidada, eks paistab.

Näitusekoolituse viimane tund

Täna oli näitusekoolituse viimane tund. Tegelikult ei ütle see mitte midagi, sest ega me nüüd sellepärast rohkem näitusekõlbulikud pole. Kasper muidugi on, oma loomuliku šarmiga. Minul loomulik šarm puudub ja ega ta kaasa ei aitaks kah.

Igatahes, ma tean, kuidas Kasperiga rohkem manipuleerida, kuidas ta paika saab, kuidas teda korrigeerida, kui ta paigast ära läheb, kuidas ta olema peaks. Seda peab nüüd kodus harjutama.
Ma tean, et Kasperile ei meeldi, kui teda liiga palju katsutakse ja peaks teda maiusega liigutama.
Aga kuidas Kasperil saba tööle saab, kui ta õigesti seisab, seda pean veel nuputama. Või robootikameestega aru pidama :).

Kuna meil seal koolis meeldib, siis sobivatel tingimustel jätkame natuke veel, mitte päris algajate grupis.

Leedu näitused

Reedel oli veidi enne kahte päeval plaanitud väljasõit Tallinnast. Kasper oli hommikust saadik autos, magas. Keidi ja Kalmer lõpetasid töö, läksid ka autosse. Kimasime Raili poole, võtsime peale Raili ja Siimu, Nööbi ja Liisu. 4 inimest autos, 3 "pisikest" koera pakiruumis. Õnneks laenas sõber katuseboksi, saime kõik kuudid ja asjad katusele visata, saime salongis nautida 8 tundi kestvat sõitu Vilniusesse.
Kasper, kahe leediga pakiruumis, ei suutnud oma isase instinkte vaos hoida. Pidevalt proovis teiste seljataga oma rütmilisi liigutusi. Kui Liisu selgelt "ei" ütles, siis Nööp oli tagasihoidlikum. Kui me autost kohvipausile läksime, siis parklas auto rütmiliselt kõikus, aknad olid veidi avatud, aga udused, üksik Eesti numbrimärgiga auto, normaalne... Tegelt oli kõik kontrolli all, Kasper väsis peagi proovimast, aga ärevusest lõõtsutas nagu segane. Sõit läks kiiresti, lobisesime terve tee.
Hotell Vilniuses oli kinni pandud, hinnad eelnevalt selgeks vaieldud, jõudsime kohale enne ühtteist õhtul. Ühes meie tubadest oli kadunud üks voodi, varastatud. Saime õnneks teise toa,kus voodi ei olnud ära varastatud, jalutasime koertega reedeöises purjus Vilniuses ja kobisime magama.

Öö läbi Kasper lõõtsutas, ei lasknud meil magada, käis toas ringi, jõi liitrite kaupa vett ja jagas selle hommikul viisakalt tänavapostidele. Raili, Siim, Nööp ja Liisu magasid teises toas paremini. Statoilis väike kohvi ja lõhesai, jõudsimegi näitusehalli. Oleks 10 minutit hiljem jõudnud, poleks koertele vist ringi ääres kohta leidnudki. Pakkisime asjad lahti ja jäime oma korda ootama.

Lithuanian Winner 2011. Esimesena meie koertest läks ringi Kasper. Silusime karva, rihm keti külge ja Raili Kasperiga ringi läkski. Kasper, va suurkoer, paistis teiste seast meile kohe silma. Õnneks polnud teised koerad võrdluses maailma kõige väiksemad. Ootusi seekord võitmiseks meil polnud. Viimsed näitused on meie ootused viinud, hoolimata suurepärastest kirjeldustest. Ja meie ootusi ei petetud.

Kasperi koht pärast kohtuniku põhjalikku hindamist oli teine. Hinnang "suurepärane", kõlalt õiglane hinnang. SP-2. Ja Kasperi jaoks oligi tööpäev läbi.

Kui kõik isased grupis käinud, oli emaste kord. Raili Nööp juuniorite arvestuses sai kolmandaks, tulemusega SP-3. Liisu tšempionklassi esimene SP-1 ning koguarvestuses PE-2(parim teine emane).

Sennenland's Fight Fire With Fire alias Nööp


Ridon Hennet Elisee alias Liisu

Päev tehtud, asjad kokku, hotelli, paar tundi puhkamist ja sööma. Valisime ühe kaubanduskeskuse, kus pakuti head pitsat. Jätsime oma rütmis kõikuva auto koertega taas parklasse ja tegime kõhud täis. Õhtusel pargijalutuskäigul vabastasime koerad koormast, ja kobisime magama. See öö oli rahulikum, sest Kasper oli rahulikum, meie ka kõigest eelnevast piisavalt unised.

Magasime hästi. Teise päeva hommikurutiin oli sama: park, Statoil, näitusehall. Jõudsime veidi varem, valisime koha, pakkisime asjad lahti ja kammisime koerad. Kohtunik oli selles ringis teine ning üpris range ja vastuoluline.

Vilnius Cup. Kasper oli jälle meie koertest esimene, tegi ringis oma töö täpselt sama tulemusega, mis päev enne. SP-2. Teine juunior isane.
Nööp sai ootamatult tulemuseks "väga hea". Ja veel suurem oli üllatus, kui meie trumpäss Liisu, eilne esimene, sai hindeks "väga hea". Aga kohtunike otsusi üldiselt ei vaidlustata, nii jäi.


Pakkisime asjad ja hakkasime Eesti poole vurama. Kasper oli rahulik, ei õõtsutanud enam. Leppis olukorraga. Koerad magasid autos terve tee rahulikult, juu nad olid väsinud. Ainult Kasper laiutas taga ebaviisakalt, hõivates ca poole ruumist. Nööp ja Liisu olid viisakamad, ei hakanud probleemi tegema. Sõit läks taas ruttu, kuna juttu jätkus ja kilomeetreid oli ainult veidi üle kuuesaja.
Üldiselt läks kõik hästi. Täname Railit Kasperile hänleriks olemise eest ja Siimu huumori eest.

Joosep tegi pilti!

Joosep tegi taaskord Kasperist häid pilte. Riputan vaatamiseks mõned.