Tutvumine hobusega

Nagu töökaaslase Maritiga kokku lepitud oli, saime täna kokku Hüürus Mariti ja tema hobusega.

Kasperi reaktsioon oli ootuspärane. Kui see suur ja kõrge loom oma veel suurema pea Kasperi tasapinnale sättis, siis esialgu oli vaja pugeda Kalmeri jalgade taha peitu. Natukese aja pärast olid siiski ninad koos ja käis ettevaatlik ülenuusutamine. Peale paari korda kadus otsene huvi ning muruplats ja arvatavalt korduvalt tähistatud lillepõõsas pakkus rohkem uut infot.

Läksime vaatasime korra ka talli üle. Mariti hobuse boksis armastab magada üks rotveiler. See ajas ennast hobuse eest ära ja leidis Kasperi. Käis selline ettevaatlik ja rahulik teineteise nuusutamine. Juba mõtlesin, et see pole äkki hea idee kui koerad nii rahulikult teineteist nuusutavad. Sabad liikusid mõlemal, rotikal see kujuteldav osa. Aga sama rahulikult kui nuusutamine, läks rotikas kuskile oma teed. Sellega läks hästi.

Tallist väljas oli jällegi Kasperi "sõber" päike. Üks tädi, kes oma hobust majandama tuli, rääkis, et tal kodus samasugune, kuue aastane. Noemi (?) teadis ka Railit ja Raili kennelit. Omale oli koera toonud omal ajal Leedust. Ja paaritanud kuskil Soomes ja saanud üheksa kutsikat. Oli tore kuulda kui tore ja sõbralik bernikas on.

Palavust oli oma 25+ kraadi ja pidasime vajalikuks kodupoole sättida. Täname Maritit!

Õhtul kodus õlitas tubli Kalmer koos parve sääskedega terrassi kui Kasper leidis ühe maalriteibiga parandatud lendava taldriku üles. Ja muidugi, märkamatult oli ta üleni koos selle kleepuva teibiga, millest mingi osa ta ilmselt pintsli pani. Nokkisin mõne minutiga suurema osa sellest karvade küljest ära ja õlitasin terrassi edasi. Vaatasin, Kasper kobis garaazi ukse juurde ja istus maha. Aga tegelt mitte. Ühe minuti pärast oli juba kadunud. Käisin krundi läbi, küsisin, kas naabrid on musta ollust näinud, aga ei. Kadunud. Ja leidsin üles ka. Kompostihunniku taga, arutas mingeid talle huvitavaid jääke laiali. Ikka tore, et talle mingid hapnevad-riknevad-mädanevad asjad meeldivad, onju. Natukese aja pärast lippas jälle oma kakakohta. Selle üle oli hea meel.

Sugupuu

Internet on imeline :)

Vaktsineerimas

Käisime Kasperiga vaktsineerimas. Seda teist leptospiroosi süsti.

Olime õigel ajal kohal. Elinat, meie arsti, polnud. Asendaja oli Inessa Zaitseva. Kaalusime sealse kaaluga, mis näitas Kasperile 29,4 kg. Huvitav, kas seal kaal valetab või meil kaal valetab.
Ootasime oma süsti ja selgus, et peame veel 2 nädalat ootama. Seda leptospiroosi vaktsiini eraldi pole, on komplektsena. Ja manualis kirjas, et 4 nädalat peab vahet olema. Komplikatsioonide vältimiseks otsustasime seda mitte teha, ootame veel 2 nädalat, 13. juulini.
Ostsin Kasperile vähemalt uue puugimögina. Pole puuke kohanud juba paar nädalat ja ei tunne neist puudust ka.

Vähemalt jälle Kasper nägi trolle ja autosid, inimesi ja võõraid lõhnasid. Või nagu Ruja ütles :
Suvilaid, Soome saunasid,
nägi baare ja plaažisid,
nägi uhkeid garaažisid!
Eile nägi ta Eestimaad!
:)

Homme kohtume Hüürus hobustega. Ja sealsete teiste kasside-koertega. Kokku lepitud.

Jaanid

Kõigepealt, Kasperpoiss kaalub 27+ kilo ja tiibade siruulatus on 157 cm.


Esimesel puhkepäeval käisime Kasperiga mere ääres jalutamas. Keidi klõpsis pilte. Kui "ilmutusest" tulevad, siis teeme ühe galeriivooru. Liiv Kasperile teatavasti meeldib aga külm ja märg vesi mitte. Nägime vaeva, et Kasperit vabatahtlikult vette saada.




Päris hästi ei õnnestunud.

Kohe, kui käpad märjad, hakkavad jalad värisema ja rakendub tagurpidi käik. Minu pika tantsu peale tuli põlvini vette ja ronis esimese libeda kivi peale pakku. Kui sealt maha sai, siis kohe kiirkorras kaldale tagasi. Saime ta ikka madals vees kaelani märjaks ka piserdatud, parem liivas püherdada. Loodan, et sellega liiga ei teinud Kasperi edasisele "veearmastusele".


Tuigerdasime mööda rannariba kuni tuli randa üks Moskvast pärit Iiri terjer. Vahetasime oma vaktsineerimistest ja sõbralikkusest infot ja möll sai alata. Liiva lendas siia-sinna. Omanik oli väga soliidne ja tore mees, rääkisime pikalt juttu. Iirikas ees, Kasper järel, jooksid ka need korraks sulberdades madalasse vette. Aga mitte nii nagu oleks Kasperit tahtnud vees näha. Ei teagi, kas ta ujuda oskab :). Igatahes, Kasper oli lõpuks nii läbi, et tagasiteel ühe labradoriga ta enam sammu pidada ei jõudnud. Isegi autoni ei jõudnud tulla, jäi 30 meetrit enne lamama ja kõik. Ainult mu peitu pugemine ajas ta jalgele ja autoni. Vähemalt valge põlle saime ajutiselt puhtamaks ja uni maitses hea.


Jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi.

Kasperil oli taaskord mõnus võimalus kõrges heinas tuiata, kuna jätkus meie aia ehitamise saaga. Teepoolne osa juba valmis, meil maja taga 4 vahet tegemata, naabrite osa ka maja taga tegemata. Aga palju parem tunne, enam ei saaks ootamatult teele joosta. Mõnes kohas saab aia alt ka läbi pugeda, ühes nurgas vist ka jalutada, peame kiirkorras natuke täitematerjali hankima.

Tegime 24. juunil päris korralikult ka lõket. Terve päev põletasime kõikvõimalikku puitu: naabrite mände, euroaluseid, kände, pakke jne. Kasper möllas ja tuulas meiega kaasas. Leidis omale juurikaid närida, ühe ammukaotatud pullitilli leidis naabrite krundilt üles ja üldse oli palju sagimist.

Käisid külas ka mu ema ja isa, kes Kasperit esimest korda nägid. Kaspar tuli ka, Kasperi vana sõber. Kasperi sõbralik huvi Kaspari vastu polnud raugenud ja Kaspari hirm Kasperi ees samuti mitte. Kehamasside vahe on samas suurenenud. Niikaua kui Kaspar oli terrassi peal, Kasperile keelatud alal, oli nägu naerul. Tore oli.

Aga mõnus, tasapisi hakkab ta juba sõna kuulama. Aru saab ta juba ammu, mida võib ja mida mitte. Tuleb juurde, ei lähe keelu peale edasi. Vahel ilmutab jäärapäisuse tundemärke, aga kui talle natuke lähedamale minna, siis kuulab jälle silmanurgast põrnitsedes kenasti.
Toas on tal nüüd keelatud parketil käia. Aeg-ajalt kasutame selleks takistavat piiret, rohkem proovime sõna maksma panna. Seda, kus esik on, Kasper juba teab.

Kõige parem uudis, milles on progress toimunud, on meie kakakoht. Kasper täiesti omal algatusel läks paaril korral kiirkõnnis õigesse kohta. Selle üle on küll tõsiselt hea meel. Proovime seda nüüd kuidagi kinnistada.

Kiirelt ja töö tähe all läksid need pühad. Guidoga tegime nalja, et lähiajal peaks ühe õige jaanitule ka ära pidama. Eks vaatame. Järgmine nädal proovime Kasperiga avastada uusi ja huvitavaid kohti: linna, metsa, treppe, lifte, võib-olla külastame mu töökaaslase hobuseid.

Viies koolipäev, selle hooaja viimane

Nonii, väga kõva koolipäev oli.
Peale meie oli veel 1 rotveileri kutsikas, kelle nimi on Iisis (kui ma ei eksi), kes on Kasperi viiekordne sõber. Nii palju trenne oleme kohtunud. Viie-kuune. Keegi trenniväline kutsikas liitus ka hiljem, nähtavalt juba eeltreenitud. Ka umbes viie-kuue kuune.

Esimene harjutus oli mäng - maast maiuste otsimine. Oleme seda köögi põrandal mõned korrad isegi teinud, aga Kasper ei viitsi eriti kaua otsida. Ses suhtes on ta paras flegma. Ja ka koolis, natuke tuhnis, valest kohast, ja siis uurib kohe mida teised teevad. No aga harjutame ikka, hiljem pidi üks pulgatoomise harjutus sellega seostuma.

Teine harjutus oli snäkipüüdmine. Kuna me oleme kutsikad, siis püüame ülevalt alla, mitte kaarega eemalt. Seda harjutust me juba nüüd teame. Ja panime ka kindlalt kinni. Esiteks viiest viis. Teiseks saime lisapunktid treeneri suure snäki püüdmise eest. Nii et - viiest seitse! :)

Kolmas harjutus oli torbikute juures erinevate käskluste tegemine:
kõrval, istu, koht (1 samm eemale),
kõrval, lama, koht (1 samm eemale),
kõrval, seisa, koht (1 samm eemale),
kõrval, mänguasi hambusse ja puki peale jooks,
seal seisa, koht (5 sekundit),
koer maha ja abilise kätte, siia.
Tubli.
Kolm korda tegime läbi. 1. kord harjutamise mõttes. 2. kord kaotasime Iisisele. Kolmas kord võitsime Iisist.

Neljas harjutus. Liitus see kolmas hundikoer. Kaks koera omavahel mängima, kuniks nad hoo sisse said ja siis lidusid peremehed teine teisele poole ja pidid siis koera sealt mängurattast oma juurde kutsuma. Kes ennem saab see võidab. Hehee, tuleb jee Kasper kutsumise peale, kindlalt lidub teise koera järel, kes käsku täidab. Ma nii arvasin.
Kasper alustas siis selle hundikutsikaga. Aga vaata sa poissi, isegi tuli kutsumise peale. Küll teisena, aga siiski tuli.
Teine etapp oli Iisisega. Siis juhtus see, mis ma esialgu arvasin. :)

Viies harjutus. Koerad pidid peremehe mistahes ürituste peale saba liputama. Start.
Plaksutasin, püherdasin ja roomasin maas, Kasper hammaspidi mu käsivarre küljes, maadlesin. Ja võitsime! Tegelt oli treener näinud, et kohe alguses Kasper läks aktsiooni. Ju vist liikus ka saba. Polegi selle peale mõelnud, kuidas seda käsu peale tehakse :)

Ära minnes olid jälle uued koerad kohal. Juba suuremad. Ja seal eemal oli üks suur hundikas. Urises ja lärmas kõigi peale. Kui peremees keelas, siis viieks sekundiks jäi vait ka. 10 meetrit eemal hakkas see Kasperi peale samamoodi korisema. Aga, Kasper polnud kehvem mees. Jorises samamoodi vastu, ise 2 korda väiksem. Ju ta ise salamisi mõtles, et: " jumalapärast hoidke meid kinni, hoidke meid kinni". Igatahes julguse eest sai kiita.

Autos lõõtsutas nagu segane. Olime Miniga, Kasper veel mahub sinna, kui tagaiste alla lasta. Aga püsib ilusasti oma koha peal, ette ei trügi. Tegin katuseluugi ja akna lahti, siis jäi mingis x-poosis magama, nii, et tuul nina peale puhus. Nii väsind oli.

Järgmine trenn 12. juuli.

19. ja 20. juuni

Kasperil olid suuresti puhkepäevad. Nagu pererahvalgi peaks nädalavahetus tegelikult olema.

Kalmer paigaldas Guidoga muidugi puhkamise asemel aiapostidele klambreid, kuhu hiljem lauad kinnitada. Nii laupäeval kui pühapäeval. Et Kasperpoiss vabalt uitama ei pääseks. Vahelduva eduga komberdas ta meiega kaasas. Vaatas ja uuris. Silma pidi ikka peal hoidma, et uitama ei läheks ja lollusi ei teeks. Ühe linnukorjuse sain hambust kätte.

Kuna ilm oli soe, siis erilist aktiivsust Kasper (õnneks) ei ilmutanud. Pigem magas kuskil auto all. Laupäeval, kui vihma tuli, oli Kasper korra aktsioonis küll. Püüdis taas räästast tulevat vett hammustada ja püherdas murul.

Väga meeldis Kasperil aia taga kõrge heina sees mütata. Ju seal oli jahedam. Ja huvitavam.

Tundub, et "seisa" käsku hakkab ta juba jagama. Enam ei pea teda vägisi tagasi hoidma, kui maiusega käe nina eest ära võtad. Jääb ilusti paigale ja laseb isegi jalgu sättida. A võib-olla on need Kasperi meeleolust tulenevad "ühekordsed" lubamised - siis kui demonstreerida on vaja, ei tule miskit.

Pahandustest ka.
Juba 2 korda on Kasper trepist teisele korrusele tulnud. Ja eest kurja pigluga Kalmeri leidnud. Ei teagi, kas peaks teda selle eest karistama (tuli teine ju peremeest otsima), aga kiitma ka ei hakanud. Meil pole trepi piiret ja trepp peale õlitamist endalegi libe, eluohtlik värk koerale. Olin siis kõrval julgestuseks. Alla vaeseke omal jalal minna ei julgenud ja üldine liikumine enne treppi oli "aeg-luubis". Seisis 2 minutit ülevalt teisel astmel nagu vahakuju. Vaikisin, et ehk tuleb järgmine kord üles minnes meelde. Võtsin ta lõpuks sülle, viisin alla ja natukese aja pärast mürasime igaks juhuks.

Tegelikult ei tohi vist trepist ka traumat teha koerale. Eks me peame minema kõõluma nendele treppidele, kust käimine lubatud võiks olla. Praegu veel kannatab sülle võtta, aasta pärast aga ...

Väike klipp

Kasperi klipp ca 3. elukuu ümber.

Vaktsineerimas

15. juuni 2010 - Kasperi esimene vaktsineerimine Eestis (muidu teine).

Töölt tulles ostsin Kasperile ühe hiiglapika pulli peenise. Oma 70 cm küll. Ostsin omast arust saba, aga kui kassas küsisin, et kellel selline pikk saba on, lõvil? Siis tunnistas müüja, et tegelt on see pulli see.

Kasper näris seda kodus huviga. 15 cm otsast juba lühem. A vähemalt loodetavasti ei neela tervelt alla, nagu nende lühikeste juppidega.

Sõitsime Tiina Toometi kliinikusse, Elina Lasseroni juurde. Aeg oli juba ammu kinni pandud, sattus päris hästi kahe jalkamatši vahele :).

Juba linnapiirile jõudes oli Kasperi jaoks asi huvitav. Nii palju autosid ümberringi, pole ju enne linnas käinud. Peeglist oli päris huvitav jälgida: istus taga, nina püsti, enesekindlalt aeglaselt pead keerates. Aga huvi oli kindel.

Kui autost välja saime, oli kliiniku ümbruses jube palju uusi ja huvitavaid lõhnu. Eriti huvitavad olid majas sees välisnurgad, mis silmanähtavalt korduvalt ära tähistatud olid. Kuna me tegime oma protseduurid enne ära ja Kasper jalga veel ei tõsta, siis piirdusime süvanuusutamisega.

Nagu oodatud, oli Kasperil uute inimestega kohtumine sabamusklile heaks trenniks. Ei häbene ega karda. Sama siis ka meie arsti ja muu ümbrusega. Ooteajal tõstsin Kasperi testiks vaktsineerimislauale, oleme seda lauale tõstmist ja näppimist kodus ka harjutanud, ja kohe maha. Lihtsalt, et ei tuleks üllatusena. Kuivatatud maks või muu maius meid selleks ajaks enam ei huvitanud, nagu ikka uutes ja huvitavates kohtades tavaks saamas on.

Kui meie soovid esitatud ja ampullid kokku kogutud, tõstsime Kasperi taas lauale. Elina luges kiibilt koodi, vaatas hambaid, vaatas kõrvad üle, kuulas südametööd. Kui ütlesin, et viimasel ajal aeg-ajalt silmad nagu roosakad-punakad, siis sellega ok. Mingit kolmanda lau probleemi ei esine, mis nendel puhkudel võib mure põhjuseks olla. Songa vaatasime üle. Erinevalt minu arvamusest, et sealt seest mingi soolikas ringiga läbi käib, on selle sisuks hoopis rasv. Sellega pole enam mõtet tegeleda. Paks Kasper pole, just selline paras on. Pigem soovitataske suurekasvulised kutsikad noorelt kõhnemana hoida, liigeste pärast. Ma ju tean juba.

Niisiis see põhiline - vaktsimeerimise osa. Kasper seisis püsti, mina ühelt poolt silitasin Kasperi valget põlle, Elina teiselt poolt süstlaga turja kallal. Niisiis, nagu oodatud-kardetud, süstimise hetkel, Kasper ei saanud muffigi aru, mitte midagi ei tundnud. Isegi ei võpatanud. Nagu polekski süsti tehtud. Teine süst: sama jama. Igav lausa. Aga tehtud.
Tagasi peame minema 29. juunil. Et seda leptospiroosi teha. Ühest korrast leptospiroosist ei piisavat ja kaks nädalat peaks olema süstide vahe. Vähemalt sai see ka tehtud. Elina nägi sellel küll põhjust sel juhul, kui palju reisida või ntx Venemaal reisida. A mine tea, äkki läheb siis vaja. Ju Raili teab ka paremini, tema juhtnöörid.

Täitsime ka registreerimislehe, et sellest kiibist Eestimaa pinnal ka kasu oleks. Muidu kood on, aga omanikku selle taga ei leia. Nüüd see ka tehtud.

Peale süsti veetsime oma 15 minutit maja ees muruplatsil, kus kõik nurgad samuti tähistatud olid ja ilmselt leidis Kasperil sealt palju infot.
Ootasime veel Keidit ja kuna tal kauem läks, käisime Merirahu kandis mere ääres jalutamas. Seal kus paljud teisedki jalutavad. Koertega ka. Kohtasimegi seal ninapidi ühte megasuurt kelgukoera (mina ei teadnud, et nad nii suured on) ja ühte labradori nägime eemalt. Ühe hulkuva väikse krantsi peletasine eemale - pole vaja igasugustega ka nina kokku panna, onju.
Kakumäe liivaranna kontrollisime ka üle. Liiva sees Kasperil meeldib.

Brasiilia võitis Põhja-Koread 2:1.

Neljas koolipäev - Kasperi sünna!

Palju õnne Kasperile 4. elukuu täitumise puhul!
Kingituseks seakõrv! Terve seakõrv!

Hommikul viime Kasperi jälle Malle juurde. Täna lõunasöök keelatud. Koolipäev.
Lisaks on täna ette nähtud teistel noortel koertel eksam, teatavasti teevad programmi läbi ka beebid, ehk ka Kasper. Kuna me oleme üht-teist harjutanud ja beebidel lubatakse ehk rohkem eksida, siis me väga ei pablagi. Õigemini Kasperil on ju täiesti üks-kõik.

Niisiis, Peale tööd Kasper kaenlasse, koju, kodus väike lõõgastumine ja siis kooli. Tegelt oli Kasperil taas energia ülejäägid ja see ei tähendanud head. Läksime seetõttu 30 minutit varem kohale, et saaks teiste koertega harjuda.

Nagu oodata võis olime kohale jõudes Kasper taas pöördes. Rihm pidas samas ilusti vastu :) ja Kasper oma soovitud eesmärki, kõikide maailma koertega suhelda, ei saavutanud. Kui teised meie trenni noored kohale jõudsid, sai Kasper meie lühikese rihma otsas natuke mängida-suhelda ka.

Treener käsutas meid varsti oma nurkadesse, seletas eksami programmi ja määras esinemisjärjekorra. Me olime kolme beebiga siis viimased. Milline ülekohus! Kasper eelviimane.
Kui teised koerad oma etteasteid tegid, olin ma päris rahul, kuna sellises vaikuses, üksi platsi peal, teisi koeri näha pole - no problem!

Kaua läks, teistel. Kui beebide kord kätte jõudis, hakkasid järgmise trenni omad saabuma. Rahulikust autos passimisest sai kiiresti uudishimu. Ja vahetult enne meie esinemist sai sellest uudishimu kuubis. Kuna kõik saabuvad koeraomanikud otsustasid korraga jalutama minna, meie nina alt läbi. Mängides. Lisaks väiksed lapsed, ka mängides.

No mis siis, kui platsile lähme, siis seal ju teisi pole. Läksimegi. Ja nigu kiuste, teised koerad mängisid ühes nurgas, üks koeraomanik kahe koeraga passis auto kõrval, luuk väljaku poole lahti. Koerad haukusid ja mängisid, koeraomanik sõi jäätist vms ... Kasperi tähelepanu oli sellega mujal.

Ohoo, kuidas ma proovisin ennast huvitavaks teha. Treeneri juurde jõudnud, saime oma 30-sekundiga Kasperi kõrvale meelitatud - lihtsalt ei huvitanud see viiner, mis teiste koerte ja Kasperi nina vahel pidevalt vilkus. Tutvustasime endid ja hakkasime pihta.

hoolimata sellest, et Kasperil oli pidevalt vaja üle õla vaadata, saime oma harjutused siiski tehtud. Tegelt pean kohe mainima, er Kasper oli tublim kui peremees. Oma huvitavaks tegemisel täiesti kontrollimatult andsin paaril korral topeltkäsklusi, mispeale miinuspunktid kogunesid. Tegelt isegi ei mõelnud selle peal, et topeltkäsklusi ju ei tohi anda. "Siia" käsul kirjutati meile märkustesse nn. külili kaheksa: siia, siia, siia, Kasper, siia ... ta muidugi tuli, aeglaselt. Aga oleks ehk sama ka ühekordse käsuga teinud? Vaatasin protokollist, oma 6-7 miinuspunkti tuli erinevate topeltkäskluste tõttu kokku.

Lõputrikk, kui seda võib trikiks nimetada, oli meil "tere" käskluse peale käpa andmine. Sellel kohal puhas tänu Mallele, kes Kasperit sellega harjutas. Igaks juhuks tegime "anna" käsklusega ühe triki - saime rihma suust ilusti kätte :). Lisaks tegime vinku püüdmist, edukalt, mis treenerit üllatas. Püügivõistlusel 2 nädalat tagasi olime me ju selle alal nullipoisid, ei teadnudki sellest veel midagi. Teenisime sellega oma 5 lisapunkti.

Kokku 96 punkti, tulemus "väga hea". Natuke tundsin küll pettumust, kuna Kasper on tegelt rohkemaks suuteline. Vabandan Kasperit sellega, et teised koerad ja Kalmer rikkusid parema tulemuse. Aga see tulemus pole siiski ka paha. Mitu ülesannet oli ju ka maksimum punktidel. Beebide klassis ka parim tulemus. Ja arvestades , et oleme 4 korda teiste 10 korra asemel käinud. Vabalt oleks beebikava asemel suutelised kutsikate kava teha - sik-sakis kõrval kõnd, pikem eemale kõnd jms. Aga mis sest enam.
Kasper oli tubli!

Üllatav, et kodus oli Kasperil veel rohkem särtsu kui enne. Mingit väsimust küll välja ei lugenud. Kõht sai ju täis, lubatud seakõrv ka - mis elul viga! Muidugi, kui pererahvas Itaalia-Paraguai jalkamängu vaatas, viskas ka Kasper külili.
Käisime veel õues pissil ja kobisime tuttu. Homme vaktsineerimine.

Selline päev oli.

12. ja 13. juuni

Kasperiga koos taas üks nädalavahetus möödas.

Kuna Kasperil on küüned, mis parketile kriipse teevad tellisime koju hooldusõlitamise. Mitte, et me küüsi ei lõikaks, sellega on päris ok. Ilusaks sai parketi, kriipse jäi kordades vähemaks. Aga sellega koos muutus parkett ülilibedaks. Endalgi on libe, Kasper nüüd lausa uisutab. Vahel libiseb kohapeal seistes spagaati. Ja jääbki nii vedelma, nagu oleks ise nii tahtnud. Uued kriimud tulevad mühinal, sest ju küüned tal pidamist annavad :). No a mis siis, sügisel õlitame uuesti. Isegi hästi säilind meil parkett.

Enriko ja Liisi tõid meile teisipäeval ühe kondi, mis koertele maiuseks mõeldud. Nüüd sai ta selle kätte. Ja oi oi, mille ta esialgu kõhklusega hambusse võttis, sellest sai päris ruttu Kasperi lemmik. Kui nüüd keegi meilt läbi astus, siis Kasperil oli täitsa üks-kõik. Oma 3 tundi jutti nohistas selle kallal. Isegi kui ta tuppa tuli ja kont õue jäi, siis istus ukse juures, niikaua kui jälle välja lasti. Kuniks alles jäi see kõige kõvem osa, seda närime alles peale hammaste vahetust edasi.

Lendava taldrikuga tutvusime. Kui taldrik on maas, siis Kasper seda kätte hammastega ei saa. Aga mis siis. Kui hammastega ei saa, siis massiga ikka saab. Seisab kahe käpaga peal jahoiab niiviisi endale. Kui Kasper aga midagi uut ja huvitavat hambusse saab, siis paneb traavis paarkend meetrit eemale.

Kaalusime, Kasper kaalub 25 kilo.

Alates teisipäevast, kui Kasper Gessyga meil hullas, käib Kasper aeg-ajalt sireli põõsastes patrullimas. Läheb ja kaob põõsasse ja nohistab seal. Ühe korra ehmatasin päris ära, kui ta nähtamatult sinna sisse vajus. Ega ta ju siis kutsumise peale ei tule. Tema ju sealt välja näeb ja kõik on nagu korras. Peremees ainult jookseb imelikult mööda krunti ja hõikab koera.

Kui Kasperiga metsavahel jalutada, võõras kohas, siis ta üle 5 meetri maha ei jää. Isegi põllu peal. Kui õpikutes soovitatakse puu taha peita ennast, et koer õpiks peremeest jälgima, siis me pole sinna veel jõudnud, et Kasper kuskile tähelepanu kaotades uitama läheks.

Üldse on ta paras memmekas. Igal sammul jälgib, mis pererahvas teeb. Teisele korrusele me teda ei lase. Kui Keidi ja Kalmer ülesse lähevad, jääb Kasper alla. Ja niutsub ja haugub ja nutab. Vahel ka ootab ilusti. Vahel ronib mademe peale ootab seal, kuigi ta ei tohi trepist käia. Ülesse ta veel tulnud pole, a no vaatame.

Tegime Kasperist jälle veidi pilte. Istudes, seistes. Tegelt tundub Kasper juba suur. Esmaspäeval saab nelja kuuseks. Ma kardan, et varsti ütleme ikkagi: nelja kuuselt oli ta veel nii väike ... Sest kolme kuuselt oli ta veel nii väike :).

8. juuni

Meil käisid külas Helis, Hannes, Liisi ja Enriko. Külakostiks kaasas kont ja koera mänguasi. Paar päeva tagasi poes näppisin sarnast asja, kust nad teadsid? Kaasas oli ka nende neljajalgne sõber beagle tõugu Gessy.

See oli Kasperile heas mõttes kurnav õhtu. Peab ikka heas füüsilises vormis olema, et sellise välejalag-Gessyga sammu pidada. Kasper kaalub ca 24 kilo, Gessy hinnanguliselt 8-10 kilo. Põõsad ragisesid ja muru kulus silmanähtavalt ja tulejutt oli järel. Kord oli üks maas pikali, siis teine. Isegi kui Gessy peenike jalg Kasperil suus oli või Gessy Kasperile nupuvõtte tegi, tundus, et mõlemad teavad, kus on piir. See on vaatamist väärt, kuidas koerad omavahel mängida oskavad.

Ma ei märkanud, et Gessy oleks ära väsinud. Kasper oli seevastu õhtul märkimisväärselt väsinud.
Tore oli.

Kolmas koolipäev

Jipii!

Kasper oli täna kolmest koolipäevast kõige tublim. Ei tea, kas oli kõht nii tühi (hommikul sai pool topsi krõbuskeid) või oli ta natuke väsinud (ei maganud enne kooli, nagu tavaliselt). Igatahes, me saime teistega samas sammus harjutusi teha, võib-olla, et pareminigi.

Kohe alguses saime teiste koertega mängida. Nüüd juba julges Kasper ka suuremate koertega koos ringi joosta. Korra küll üks vanem, aga samas mõõdus, valge koer urises Kasperi peale (seda pidi mänguhoos tegema, tige ei ole), siis oli kiire Kalmeri jalgade taha peitu ja hoog mänguhoog võttis korraks tuurid maha.

Näitasime teistele (vanematele!) ette, kuidas kõrval kõndi teha sik-sakis ja saime kasvatajalt kiita selle eest. Kas me pole tublid olnud vahepeal?

Samuti selle tunni võistlusmängus, kus pidi asju maast üles korjama, saime meie 30 sekundi jooksul 5 asja hambusse. Pole küll palju, aga jagasime selle tulemusega ühe teise koeraga esimest kohta ja saime auhinnaks maitsva küpsise. teised said neli ja kolm, mõni istus selle asemel niisama ja liputas saba.

Täna oli üldse kuidagi tuttav (esimesest trennist) vaadata mõnda koera, kel motivatsioon puudus. Kuna me kasutame trenniks viinerit ja kanalihaleiba, siis saime oma varudest mõne teise kutsika käima aidata.

Viimane harjutus läks küll natuke huumoriks: see, kus kasvataja koera kinni hoidis ja koer pidi teiste koerte vahelt kutsumise peale peremehe juurde liduma. Sel ajal, kui Kalmer omast arust väga ilmekalt ja kaasakiskuvalt eemale jooksis vaatas Kasper paremale ja vasakule, ei tea kas nägi sääski või midagi. Ja kutsumise peale vaatas mulle kaugelt otsa, kasvataja lükkas samal ajal nagu topist, et mine nüüd. 3 sekundit pausi ja siis tuli sellise liduga, et kasukas oli 20 cm maas ja kõik teised koolilised said näod rõõmsaks - Kasper lihtsalt on mõnus karvapall, eriti joostes. Meeter enne mind nägi mu selja taga eelmisena jooknud koera ja toimus sujuv kursimuutus, Yorkshire terjer osutus seekord atraktiivsemaks :).

Saime täna teada, et kaks Raili Bernikat teevad enne meie tundi kooli, siis suurematega juba. Kuna kasvataja teadis, et mul on Raili koer, siis oli neil väike küsimusmärk tekkinud - nende teada ka polnud Railil ükski koer hiljuti paljunenud (peale Kratu, aga Kasper pole üldse Jack Russel terjeri moodi). Eks järgmine kord näitame ennast, kui varem kooli jõuame. Anu sai vist ka nüüd aru, kuda pidi see Raili koer on.

Üks vusserdus oli ka peale kooli lõppu. Kasper oli juba autos, kui ma talt rihma ära võtsin ja asju sahtlisse panin. Luuk oli lahti, Kasper istus ilusti. Mingil hetkel oli Kasperil konna poos sees ja vupsti hüppas autost välja muru peale enne kui ma arugi sain. Meie auto on maast ikka oma 60-70 cm kõrge ja Kasperi liigesed selle kasvava kehamassi all veel õrnad. Õnneks ta kukkus ilusti kõhuli, mis tähendab, et amordid töötasid kenasti. Niutsu ega midagi polnud, lippas kergel sammul 5-7 meetrit edasi enne kui ta sülle võtsin ja autosse pakkisin. Ehmatas kenasti.
Kodus õhtul joostes jälgisin, korra tundus, nagu lonkaks, aga pigem mitte. Ta taarubki vahel siia-sinna. Jälgisin veel ja ei leidnud midagi kahtlast.

Hambad kasvavad Kasperil uskumatult ruttu tagasi. Need 2 ülemist, mis kaduma läksid, nende asemel on juba millilmeeter-kaks uut hammast. Alt tuli ka 1 ära, seal on veel lohuke ja uut ei paista. Kasvataja arvas, et puutükke nüüd natuke närima ei peaks, käterätik või fliisijupp sobib selleks paremini. Ja tirimistega peame ka hoogu natuke.

Järgmisel koolipäeval on teistel, kes on teinud siis 10 tundi kooli (vaata pealkirja), eksam. Kutsikatele (meile kolmele) see pole kohustuslik, aga kui võimalik, teeme programmi läbi ikka. Kõik ju õpitud elemendid. Samas, eks õnnestumiseks loeb palju koera tujust sel päeval. harjutame edasi.

Pole raske arvata, mis Kasper õhtul tegi peale protseduure. Läks vabatahtlikult garaazhi, kus ta ööbib. Muidu ikka esikus passib ja õhtuti garaazi väldib teades seda üksi jäämise ohtu.

5. ja 6. juuni

Järjekordne pikk nädalavahetus Kasperiga. Olime kodus. Ehitasime maja ja tegime kodutöid. Kahjuks ei saanud Kalmer kodustel põhjustel minna ei "Eesti Võitja 2010" näitusele, kus Railil kuuldavasti Liisuga hästi läks, ega ka mitte Heiki sünnipäevale, kuhu Kaspergi oli lubatud kaasa võtta.

Mida päikeselisem päev, seda rohkem Kasper magab. Auto all näiteks. Mini alla ta enam ei mahu, ei üritagi. Kohati lausa keeldub varjust päikese kätte tulema. Ja selles keeldumise asjas on ta järjekindel. Lihtsalt ignoreerib.

Selle magamise ajal jõudsin Kasperi kuudile projekti kokku kribada. Päris timm, kui sellise teeks ka.

See oli tore nädalavahetus, sest Keidiga sai palju müratud ja põhilisi harjutusi tehtud. Snäkipüüdmises näiteks oleme me nüüd teistega samal pulgal, kuigi proovile panna enam ei ole võimalust.
Esmaspäeval on koolis asjade toomise võistlus, saime reedel sellekohase meili vähemalt. Aga kahe päevaga seda harjutust me küll ära ei õppinud. Asju on palju toredam mujale viia ja seal neid närida. Ja tagaajamismängud on meie peres keelatud. Vähemalt niipalju, et "Anna" käsu peale, kui maiust vastu antakse, on Kasper nõus oma mänguasju loovutama küll.


Meil on üks kuulutus ka: kaduma on läinud 2 ülemist esihammast. Leidjal palun tuua lähiajal Aaviku 2, Naage küla. Viivitamise korral hambaid vastu ei võeta, kuna saabuvad uued ja paremad. Samas lähiajal anda hoiule 2 alumist esihammast, need mis loksuvad.

Laupäeval võttis Kasper ussirohtu. Õigemini Kalmer andis. Kuna vaktsineerima lähme 15. juunil, siis igati õigeaegne ussikuur. Esimene läks hästi, samuti nagu eelmine kordki, viineri sees. Teine oli aga juba huumor. Kuidagi ta avastas tableti ja sülitas koos viineriga selle välja. Viiner on nüüd devalveeritud. Kui enne oli see hea maius treeningutel, siis sellest korrast on iga viiner põhjalikku ülenuusutamist väärt. Proovisime juustuga. Saime pool tabletti võietud ning kordus sama jama, mis viineriga. Kaubaks läks vaid juust, mis tabletiga kokku puunud ei olnud. Isegi peale paaritunnist ootamist oli veel nii viiner kui juust meeles üle nuusutada ja tabletid välja sorteerida. Lõpu osa läks meelsasti kaubaks, kui viineri pundunud ja puruks muutunud ussitablet sai segatud toorjuustu sisse. See taldrik lakuti läikima - no problem. Ussirohi antud, kuigi 3-st tabletist hinnanguliselt 2,5 läks kaubaks. Samas see on isegi ok, Kasper kaalub ca 24 kilo ja10 kilo peale 1 tablett ongi mõeldud.
Aga huvitav, miks nad ei tee ntx maksamaitselisi ussitablette?


Pühapäeval oli parem, vähem päikest, väiksem tuul. Korraks tuli isegi vihma, mida Kasper meist kõige rohkem nautis. Räästast tulevat vett oli nii hea lõputult hammustada ja siis maas ennast põhjalikult märjaks püherdada. Kõige parem oli siis veel mulla peale pikali visata ja keelamise peale ka selili keerata. Timm.
Hilisem soe vesi pesukäsnaga, et kasvõi jalad ja valge põll puhtaks teha, Kasperile ei meeldinud. Ainult kuivatatud kops meelitas Kasperi tagasi. Aga soe vesi ja kollane käsm ajasid ta jälle ära. Ok, proovime siis kammida: a kuidas sa kammid, kui kõik on märg? Proovime siis föönitada. Proovisimegi föönitada, aga proovimiseks see jäigi. Seekord oli fööni juhe lühem, kui Kasperi taganemise maa. Lõpuks oli seisev föön niipalju tasuv, et andis Kasperile maiuse. Kui me tolmuimejaga nii sõbraks saime, küll me varsti fööniga ka saame.

Samal ajal, kui Kasper sügavkülmast toodud niisket froteerätikut järas, said Kasperil küüned lõigatud. Peale seda tuli hea uni. Ja peale tunnikest und anti veel seakõrva ka. Ilmselt eesmärgiga Kasper üle kammida. Päris ilus koer tuli välja, sellist tahaks endalegi.
Tundub, et Kasper hakkab digimuutuma: lisaks hammaste hülgamisele on ta alustanud ka oma beebikarva hülgamisega. Vähemalt 5 kammitäit paksu karva jäi üle, kui muidu saab ühega hakkama.

Homme siis kooli. Vaatame, kuidas teised peremeestele asju viivad. Äkki teeme ka kunagi sama trikki.