Kolmas koolipäev

Jipii!

Kasper oli täna kolmest koolipäevast kõige tublim. Ei tea, kas oli kõht nii tühi (hommikul sai pool topsi krõbuskeid) või oli ta natuke väsinud (ei maganud enne kooli, nagu tavaliselt). Igatahes, me saime teistega samas sammus harjutusi teha, võib-olla, et pareminigi.

Kohe alguses saime teiste koertega mängida. Nüüd juba julges Kasper ka suuremate koertega koos ringi joosta. Korra küll üks vanem, aga samas mõõdus, valge koer urises Kasperi peale (seda pidi mänguhoos tegema, tige ei ole), siis oli kiire Kalmeri jalgade taha peitu ja hoog mänguhoog võttis korraks tuurid maha.

Näitasime teistele (vanematele!) ette, kuidas kõrval kõndi teha sik-sakis ja saime kasvatajalt kiita selle eest. Kas me pole tublid olnud vahepeal?

Samuti selle tunni võistlusmängus, kus pidi asju maast üles korjama, saime meie 30 sekundi jooksul 5 asja hambusse. Pole küll palju, aga jagasime selle tulemusega ühe teise koeraga esimest kohta ja saime auhinnaks maitsva küpsise. teised said neli ja kolm, mõni istus selle asemel niisama ja liputas saba.

Täna oli üldse kuidagi tuttav (esimesest trennist) vaadata mõnda koera, kel motivatsioon puudus. Kuna me kasutame trenniks viinerit ja kanalihaleiba, siis saime oma varudest mõne teise kutsika käima aidata.

Viimane harjutus läks küll natuke huumoriks: see, kus kasvataja koera kinni hoidis ja koer pidi teiste koerte vahelt kutsumise peale peremehe juurde liduma. Sel ajal, kui Kalmer omast arust väga ilmekalt ja kaasakiskuvalt eemale jooksis vaatas Kasper paremale ja vasakule, ei tea kas nägi sääski või midagi. Ja kutsumise peale vaatas mulle kaugelt otsa, kasvataja lükkas samal ajal nagu topist, et mine nüüd. 3 sekundit pausi ja siis tuli sellise liduga, et kasukas oli 20 cm maas ja kõik teised koolilised said näod rõõmsaks - Kasper lihtsalt on mõnus karvapall, eriti joostes. Meeter enne mind nägi mu selja taga eelmisena jooknud koera ja toimus sujuv kursimuutus, Yorkshire terjer osutus seekord atraktiivsemaks :).

Saime täna teada, et kaks Raili Bernikat teevad enne meie tundi kooli, siis suurematega juba. Kuna kasvataja teadis, et mul on Raili koer, siis oli neil väike küsimusmärk tekkinud - nende teada ka polnud Railil ükski koer hiljuti paljunenud (peale Kratu, aga Kasper pole üldse Jack Russel terjeri moodi). Eks järgmine kord näitame ennast, kui varem kooli jõuame. Anu sai vist ka nüüd aru, kuda pidi see Raili koer on.

Üks vusserdus oli ka peale kooli lõppu. Kasper oli juba autos, kui ma talt rihma ära võtsin ja asju sahtlisse panin. Luuk oli lahti, Kasper istus ilusti. Mingil hetkel oli Kasperil konna poos sees ja vupsti hüppas autost välja muru peale enne kui ma arugi sain. Meie auto on maast ikka oma 60-70 cm kõrge ja Kasperi liigesed selle kasvava kehamassi all veel õrnad. Õnneks ta kukkus ilusti kõhuli, mis tähendab, et amordid töötasid kenasti. Niutsu ega midagi polnud, lippas kergel sammul 5-7 meetrit edasi enne kui ta sülle võtsin ja autosse pakkisin. Ehmatas kenasti.
Kodus õhtul joostes jälgisin, korra tundus, nagu lonkaks, aga pigem mitte. Ta taarubki vahel siia-sinna. Jälgisin veel ja ei leidnud midagi kahtlast.

Hambad kasvavad Kasperil uskumatult ruttu tagasi. Need 2 ülemist, mis kaduma läksid, nende asemel on juba millilmeeter-kaks uut hammast. Alt tuli ka 1 ära, seal on veel lohuke ja uut ei paista. Kasvataja arvas, et puutükke nüüd natuke närima ei peaks, käterätik või fliisijupp sobib selleks paremini. Ja tirimistega peame ka hoogu natuke.

Järgmisel koolipäeval on teistel, kes on teinud siis 10 tundi kooli (vaata pealkirja), eksam. Kutsikatele (meile kolmele) see pole kohustuslik, aga kui võimalik, teeme programmi läbi ikka. Kõik ju õpitud elemendid. Samas, eks õnnestumiseks loeb palju koera tujust sel päeval. harjutame edasi.

Pole raske arvata, mis Kasper õhtul tegi peale protseduure. Läks vabatahtlikult garaazhi, kus ta ööbib. Muidu ikka esikus passib ja õhtuti garaazi väldib teades seda üksi jäämise ohtu.