15. juuni 2010 - Kasperi esimene vaktsineerimine Eestis (muidu teine).
Töölt tulles ostsin Kasperile ühe hiiglapika pulli peenise. Oma 70 cm küll. Ostsin omast arust saba, aga kui kassas küsisin, et kellel selline pikk saba on, lõvil? Siis tunnistas müüja, et tegelt on see pulli see.
Kasper näris seda kodus huviga. 15 cm otsast juba lühem. A vähemalt loodetavasti ei neela tervelt alla, nagu nende lühikeste juppidega.
Sõitsime Tiina Toometi kliinikusse, Elina Lasseroni juurde. Aeg oli juba ammu kinni pandud, sattus päris hästi kahe jalkamatši vahele :).
Juba linnapiirile jõudes oli Kasperi jaoks asi huvitav. Nii palju autosid ümberringi, pole ju enne linnas käinud. Peeglist oli päris huvitav jälgida: istus taga, nina püsti, enesekindlalt aeglaselt pead keerates. Aga huvi oli kindel.
Kui autost välja saime, oli kliiniku ümbruses jube palju uusi ja huvitavaid lõhnu. Eriti huvitavad olid majas sees välisnurgad, mis silmanähtavalt korduvalt ära tähistatud olid. Kuna me tegime oma protseduurid enne ära ja Kasper jalga veel ei tõsta, siis piirdusime süvanuusutamisega.
Nagu oodatud, oli Kasperil uute inimestega kohtumine sabamusklile heaks trenniks. Ei häbene ega karda. Sama siis ka meie arsti ja muu ümbrusega. Ooteajal tõstsin Kasperi testiks vaktsineerimislauale, oleme seda lauale tõstmist ja näppimist kodus ka harjutanud, ja kohe maha. Lihtsalt, et ei tuleks üllatusena. Kuivatatud maks või muu maius meid selleks ajaks enam ei huvitanud, nagu ikka uutes ja huvitavates kohtades tavaks saamas on.
Kui meie soovid esitatud ja ampullid kokku kogutud, tõstsime Kasperi taas lauale. Elina luges kiibilt koodi, vaatas hambaid, vaatas kõrvad üle, kuulas südametööd. Kui ütlesin, et viimasel ajal aeg-ajalt silmad nagu roosakad-punakad, siis sellega ok. Mingit kolmanda lau probleemi ei esine, mis nendel puhkudel võib mure põhjuseks olla. Songa vaatasime üle. Erinevalt minu arvamusest, et sealt seest mingi soolikas ringiga läbi käib, on selle sisuks hoopis rasv. Sellega pole enam mõtet tegeleda. Paks Kasper pole, just selline paras on. Pigem soovitataske suurekasvulised kutsikad noorelt kõhnemana hoida, liigeste pärast. Ma ju tean juba.
Niisiis see põhiline - vaktsimeerimise osa. Kasper seisis püsti, mina ühelt poolt silitasin Kasperi valget põlle, Elina teiselt poolt süstlaga turja kallal. Niisiis, nagu oodatud-kardetud, süstimise hetkel, Kasper ei saanud muffigi aru, mitte midagi ei tundnud. Isegi ei võpatanud. Nagu polekski süsti tehtud. Teine süst: sama jama. Igav lausa. Aga tehtud.
Tagasi peame minema 29. juunil. Et seda leptospiroosi teha. Ühest korrast leptospiroosist ei piisavat ja kaks nädalat peaks olema süstide vahe. Vähemalt sai see ka tehtud. Elina nägi sellel küll põhjust sel juhul, kui palju reisida või ntx Venemaal reisida. A mine tea, äkki läheb siis vaja. Ju Raili teab ka paremini, tema juhtnöörid.
Täitsime ka registreerimislehe, et sellest kiibist Eestimaa pinnal ka kasu oleks. Muidu kood on, aga omanikku selle taga ei leia. Nüüd see ka tehtud.
Peale süsti veetsime oma 15 minutit maja ees muruplatsil, kus kõik nurgad samuti tähistatud olid ja ilmselt leidis Kasperil sealt palju infot.
Ootasime veel Keidit ja kuna tal kauem läks, käisime Merirahu kandis mere ääres jalutamas. Seal kus paljud teisedki jalutavad. Koertega ka. Kohtasimegi seal ninapidi ühte megasuurt kelgukoera (mina ei teadnud, et nad nii suured on) ja ühte labradori nägime eemalt. Ühe hulkuva väikse krantsi peletasine eemale - pole vaja igasugustega ka nina kokku panna, onju.
Kakumäe liivaranna kontrollisime ka üle. Liiva sees Kasperil meeldib.
Brasiilia võitis Põhja-Koread 2:1.
Töölt tulles ostsin Kasperile ühe hiiglapika pulli peenise. Oma 70 cm küll. Ostsin omast arust saba, aga kui kassas küsisin, et kellel selline pikk saba on, lõvil? Siis tunnistas müüja, et tegelt on see pulli see.
Kasper näris seda kodus huviga. 15 cm otsast juba lühem. A vähemalt loodetavasti ei neela tervelt alla, nagu nende lühikeste juppidega.
Sõitsime Tiina Toometi kliinikusse, Elina Lasseroni juurde. Aeg oli juba ammu kinni pandud, sattus päris hästi kahe jalkamatši vahele :).
Juba linnapiirile jõudes oli Kasperi jaoks asi huvitav. Nii palju autosid ümberringi, pole ju enne linnas käinud. Peeglist oli päris huvitav jälgida: istus taga, nina püsti, enesekindlalt aeglaselt pead keerates. Aga huvi oli kindel.
Kui autost välja saime, oli kliiniku ümbruses jube palju uusi ja huvitavaid lõhnu. Eriti huvitavad olid majas sees välisnurgad, mis silmanähtavalt korduvalt ära tähistatud olid. Kuna me tegime oma protseduurid enne ära ja Kasper jalga veel ei tõsta, siis piirdusime süvanuusutamisega.
Nagu oodatud, oli Kasperil uute inimestega kohtumine sabamusklile heaks trenniks. Ei häbene ega karda. Sama siis ka meie arsti ja muu ümbrusega. Ooteajal tõstsin Kasperi testiks vaktsineerimislauale, oleme seda lauale tõstmist ja näppimist kodus ka harjutanud, ja kohe maha. Lihtsalt, et ei tuleks üllatusena. Kuivatatud maks või muu maius meid selleks ajaks enam ei huvitanud, nagu ikka uutes ja huvitavates kohtades tavaks saamas on.
Kui meie soovid esitatud ja ampullid kokku kogutud, tõstsime Kasperi taas lauale. Elina luges kiibilt koodi, vaatas hambaid, vaatas kõrvad üle, kuulas südametööd. Kui ütlesin, et viimasel ajal aeg-ajalt silmad nagu roosakad-punakad, siis sellega ok. Mingit kolmanda lau probleemi ei esine, mis nendel puhkudel võib mure põhjuseks olla. Songa vaatasime üle. Erinevalt minu arvamusest, et sealt seest mingi soolikas ringiga läbi käib, on selle sisuks hoopis rasv. Sellega pole enam mõtet tegeleda. Paks Kasper pole, just selline paras on. Pigem soovitataske suurekasvulised kutsikad noorelt kõhnemana hoida, liigeste pärast. Ma ju tean juba.
Niisiis see põhiline - vaktsimeerimise osa. Kasper seisis püsti, mina ühelt poolt silitasin Kasperi valget põlle, Elina teiselt poolt süstlaga turja kallal. Niisiis, nagu oodatud-kardetud, süstimise hetkel, Kasper ei saanud muffigi aru, mitte midagi ei tundnud. Isegi ei võpatanud. Nagu polekski süsti tehtud. Teine süst: sama jama. Igav lausa. Aga tehtud.
Tagasi peame minema 29. juunil. Et seda leptospiroosi teha. Ühest korrast leptospiroosist ei piisavat ja kaks nädalat peaks olema süstide vahe. Vähemalt sai see ka tehtud. Elina nägi sellel küll põhjust sel juhul, kui palju reisida või ntx Venemaal reisida. A mine tea, äkki läheb siis vaja. Ju Raili teab ka paremini, tema juhtnöörid.
Täitsime ka registreerimislehe, et sellest kiibist Eestimaa pinnal ka kasu oleks. Muidu kood on, aga omanikku selle taga ei leia. Nüüd see ka tehtud.
Peale süsti veetsime oma 15 minutit maja ees muruplatsil, kus kõik nurgad samuti tähistatud olid ja ilmselt leidis Kasperil sealt palju infot.
Ootasime veel Keidit ja kuna tal kauem läks, käisime Merirahu kandis mere ääres jalutamas. Seal kus paljud teisedki jalutavad. Koertega ka. Kohtasimegi seal ninapidi ühte megasuurt kelgukoera (mina ei teadnud, et nad nii suured on) ja ühte labradori nägime eemalt. Ühe hulkuva väikse krantsi peletasine eemale - pole vaja igasugustega ka nina kokku panna, onju.
Kakumäe liivaranna kontrollisime ka üle. Liiva sees Kasperil meeldib.
Brasiilia võitis Põhja-Koread 2:1.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar