Esimesel puhkepäeval käisime Kasperiga mere ääres jalutamas. Keidi klõpsis pilte. Kui "ilmutusest" tulevad, siis teeme ühe galeriivooru. Liiv Kasperile teatavasti meeldib aga külm ja märg vesi mitte. Nägime vaeva, et Kasperit vabatahtlikult vette saada.
Päris hästi ei õnnestunud.
Kohe, kui käpad märjad, hakkavad jalad värisema ja rakendub tagurpidi käik. Minu pika tantsu peale tuli põlvini vette ja ronis esimese libeda kivi peale pakku. Kui sealt maha sai, siis kohe kiirkorras kaldale tagasi. Saime ta ikka madals vees kaelani märjaks ka piserdatud, parem liivas püherdada. Loodan, et sellega liiga ei teinud Kasperi edasisele "veearmastusele".
Tuigerdasime mööda rannariba kuni tuli randa üks Moskvast pärit Iiri terjer. Vahetasime oma vaktsineerimistest ja sõbralikkusest infot ja möll sai alata. Liiva lendas siia-sinna. Omanik oli väga soliidne ja tore mees, rääkisime pikalt juttu. Iirikas ees, Kasper järel, jooksid ka need korraks sulberdades madalasse vette. Aga mitte nii nagu oleks Kasperit tahtnud vees näha. Ei teagi, kas ta ujuda oskab :). Igatahes, Kasper oli lõpuks nii läbi, et tagasiteel ühe labradoriga ta enam sammu pidada ei jõudnud. Isegi autoni ei jõudnud tulla, jäi 30 meetrit enne lamama ja kõik. Ainult mu peitu pugemine ajas ta jalgele ja autoni. Vähemalt valge põlle saime ajutiselt puhtamaks ja uni maitses hea.
Jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi.
Kasperil oli taaskord mõnus võimalus kõrges heinas tuiata, kuna jätkus meie aia ehitamise saaga. Teepoolne osa juba valmis, meil maja taga 4 vahet tegemata, naabrite osa ka maja taga tegemata. Aga palju parem tunne, enam ei saaks ootamatult teele joosta. Mõnes kohas saab aia alt ka läbi pugeda, ühes nurgas vist ka jalutada, peame kiirkorras natuke täitematerjali hankima.
Tegime 24. juunil päris korralikult ka lõket. Terve päev põletasime kõikvõimalikku puitu: naabrite mände, euroaluseid, kände, pakke jne. Kasper möllas ja tuulas meiega kaasas. Leidis omale juurikaid närida, ühe ammukaotatud pullitilli leidis naabrite krundilt üles ja üldse oli palju sagimist.
Käisid külas ka mu ema ja isa, kes Kasperit esimest korda nägid. Kaspar tuli ka, Kasperi vana sõber. Kasperi sõbralik huvi Kaspari vastu polnud raugenud ja Kaspari hirm Kasperi ees samuti mitte. Kehamasside vahe on samas suurenenud. Niikaua kui Kaspar oli terrassi peal, Kasperile keelatud alal, oli nägu naerul. Tore oli.
Aga mõnus, tasapisi hakkab ta juba sõna kuulama. Aru saab ta juba ammu, mida võib ja mida mitte. Tuleb juurde, ei lähe keelu peale edasi. Vahel ilmutab jäärapäisuse tundemärke, aga kui talle natuke lähedamale minna, siis kuulab jälle silmanurgast põrnitsedes kenasti.
Toas on tal nüüd keelatud parketil käia. Aeg-ajalt kasutame selleks takistavat piiret, rohkem proovime sõna maksma panna. Seda, kus esik on, Kasper juba teab.
Kõige parem uudis, milles on progress toimunud, on meie kakakoht. Kasper täiesti omal algatusel läks paaril korral kiirkõnnis õigesse kohta. Selle üle on küll tõsiselt hea meel. Proovime seda nüüd kuidagi kinnistada.
Kiirelt ja töö tähe all läksid need pühad. Guidoga tegime nalja, et lähiajal peaks ühe õige jaanitule ka ära pidama. Eks vaatame. Järgmine nädal proovime Kasperiga avastada uusi ja huvitavaid kohti: linna, metsa, treppe, lifte, võib-olla külastame mu töökaaslase hobuseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar