Kasperiga koos taas üks nädalavahetus möödas.
Kuna Kasperil on küüned, mis parketile kriipse teevad tellisime koju hooldusõlitamise. Mitte, et me küüsi ei lõikaks, sellega on päris ok. Ilusaks sai parketi, kriipse jäi kordades vähemaks. Aga sellega koos muutus parkett ülilibedaks. Endalgi on libe, Kasper nüüd lausa uisutab. Vahel libiseb kohapeal seistes spagaati. Ja jääbki nii vedelma, nagu oleks ise nii tahtnud. Uued kriimud tulevad mühinal, sest ju küüned tal pidamist annavad :). No a mis siis, sügisel õlitame uuesti. Isegi hästi säilind meil parkett.
Enriko ja Liisi tõid meile teisipäeval ühe kondi, mis koertele maiuseks mõeldud. Nüüd sai ta selle kätte. Ja oi oi, mille ta esialgu kõhklusega hambusse võttis, sellest sai päris ruttu Kasperi lemmik. Kui nüüd keegi meilt läbi astus, siis Kasperil oli täitsa üks-kõik. Oma 3 tundi jutti nohistas selle kallal. Isegi kui ta tuppa tuli ja kont õue jäi, siis istus ukse juures, niikaua kui jälle välja lasti. Kuniks alles jäi see kõige kõvem osa, seda närime alles peale hammaste vahetust edasi.
Lendava taldrikuga tutvusime. Kui taldrik on maas, siis Kasper seda kätte hammastega ei saa. Aga mis siis. Kui hammastega ei saa, siis massiga ikka saab. Seisab kahe käpaga peal jahoiab niiviisi endale. Kui Kasper aga midagi uut ja huvitavat hambusse saab, siis paneb traavis paarkend meetrit eemale.
Kaalusime, Kasper kaalub 25 kilo.
Alates teisipäevast, kui Kasper Gessyga meil hullas, käib Kasper aeg-ajalt sireli põõsastes patrullimas. Läheb ja kaob põõsasse ja nohistab seal. Ühe korra ehmatasin päris ära, kui ta nähtamatult sinna sisse vajus. Ega ta ju siis kutsumise peale ei tule. Tema ju sealt välja näeb ja kõik on nagu korras. Peremees ainult jookseb imelikult mööda krunti ja hõikab koera.
Kui Kasperiga metsavahel jalutada, võõras kohas, siis ta üle 5 meetri maha ei jää. Isegi põllu peal. Kui õpikutes soovitatakse puu taha peita ennast, et koer õpiks peremeest jälgima, siis me pole sinna veel jõudnud, et Kasper kuskile tähelepanu kaotades uitama läheks.
Üldse on ta paras memmekas. Igal sammul jälgib, mis pererahvas teeb. Teisele korrusele me teda ei lase. Kui Keidi ja Kalmer ülesse lähevad, jääb Kasper alla. Ja niutsub ja haugub ja nutab. Vahel ka ootab ilusti. Vahel ronib mademe peale ootab seal, kuigi ta ei tohi trepist käia. Ülesse ta veel tulnud pole, a no vaatame.
Tegime Kasperist jälle veidi pilte. Istudes, seistes. Tegelt tundub Kasper juba suur. Esmaspäeval saab nelja kuuseks. Ma kardan, et varsti ütleme ikkagi: nelja kuuselt oli ta veel nii väike ... Sest kolme kuuselt oli ta veel nii väike :).
Kuna Kasperil on küüned, mis parketile kriipse teevad tellisime koju hooldusõlitamise. Mitte, et me küüsi ei lõikaks, sellega on päris ok. Ilusaks sai parketi, kriipse jäi kordades vähemaks. Aga sellega koos muutus parkett ülilibedaks. Endalgi on libe, Kasper nüüd lausa uisutab. Vahel libiseb kohapeal seistes spagaati. Ja jääbki nii vedelma, nagu oleks ise nii tahtnud. Uued kriimud tulevad mühinal, sest ju küüned tal pidamist annavad :). No a mis siis, sügisel õlitame uuesti. Isegi hästi säilind meil parkett.
Enriko ja Liisi tõid meile teisipäeval ühe kondi, mis koertele maiuseks mõeldud. Nüüd sai ta selle kätte. Ja oi oi, mille ta esialgu kõhklusega hambusse võttis, sellest sai päris ruttu Kasperi lemmik. Kui nüüd keegi meilt läbi astus, siis Kasperil oli täitsa üks-kõik. Oma 3 tundi jutti nohistas selle kallal. Isegi kui ta tuppa tuli ja kont õue jäi, siis istus ukse juures, niikaua kui jälle välja lasti. Kuniks alles jäi see kõige kõvem osa, seda närime alles peale hammaste vahetust edasi.
Lendava taldrikuga tutvusime. Kui taldrik on maas, siis Kasper seda kätte hammastega ei saa. Aga mis siis. Kui hammastega ei saa, siis massiga ikka saab. Seisab kahe käpaga peal jahoiab niiviisi endale. Kui Kasper aga midagi uut ja huvitavat hambusse saab, siis paneb traavis paarkend meetrit eemale.
Kaalusime, Kasper kaalub 25 kilo.
Alates teisipäevast, kui Kasper Gessyga meil hullas, käib Kasper aeg-ajalt sireli põõsastes patrullimas. Läheb ja kaob põõsasse ja nohistab seal. Ühe korra ehmatasin päris ära, kui ta nähtamatult sinna sisse vajus. Ega ta ju siis kutsumise peale ei tule. Tema ju sealt välja näeb ja kõik on nagu korras. Peremees ainult jookseb imelikult mööda krunti ja hõikab koera.
Kui Kasperiga metsavahel jalutada, võõras kohas, siis ta üle 5 meetri maha ei jää. Isegi põllu peal. Kui õpikutes soovitatakse puu taha peita ennast, et koer õpiks peremeest jälgima, siis me pole sinna veel jõudnud, et Kasper kuskile tähelepanu kaotades uitama läheks.
Üldse on ta paras memmekas. Igal sammul jälgib, mis pererahvas teeb. Teisele korrusele me teda ei lase. Kui Keidi ja Kalmer ülesse lähevad, jääb Kasper alla. Ja niutsub ja haugub ja nutab. Vahel ka ootab ilusti. Vahel ronib mademe peale ootab seal, kuigi ta ei tohi trepist käia. Ülesse ta veel tulnud pole, a no vaatame.
Tegime Kasperist jälle veidi pilte. Istudes, seistes. Tegelt tundub Kasper juba suur. Esmaspäeval saab nelja kuuseks. Ma kardan, et varsti ütleme ikkagi: nelja kuuselt oli ta veel nii väike ... Sest kolme kuuselt oli ta veel nii väike :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar