Koolipäev

Jälle esmaspäev.
Kasper oli sekord päris tubli. Kui jälle välja arvata mõned üksikud väsimuse ilmingud. Kuna päev oli umbne ja palav, siis Kasper süüa pole saanud ega ka tahtnud. Väidetavalt olla ta päeval kahejalgsetel banaaniõgarditel siiski sabas sörkinud. Ilmselt mõjub söömata olek energilisusele.
Koolis harjutasime esimesena kõrval kõndi, pööretega 90 kraadi ja 180 kraadi. See on Kasperi üks tugevamaid külgi. Kuigi kohati see kõrvalkõnd on ilma kontaktita. Jalutab, nagu teaks, et veel 5 km on minna.
Mäng. Sain Kasperile ühe hea trennimänguasja. Selline, nagu Raili kunagi näitas. Ja see paneb Kasperi tõesti liikuma. Juu on mingi bernikate eri :).
"Lama" ja "koht". "Istu" ja "koht". Needki tulid meil välja. Kui beebide trennis pidi ühe sammu eemale saama minna, siis nüüd sai 5-8 sammu + ootamine sinna vahele. Väga tubli. Kasper ootas.
"Seisa" ja "koht". Sellega oli veits raskem. Seisa käsuga tahab ta liiga palju käele järgi minna ja liigub sellega kohalt ära. Kui käe vastu nina või siis lähemale paned, siis jälle tahab istuda. Ilmselgelt on see peremehe viga, kes ei oska kätt õiges kohas hoida. Aga see ei tähenda, et me loobuks. Õpetaja soovitused: Maiust ei tohi talle liiga nähtaval hoida. Ja anda maiust pigem ootamatult, kui ta on tubli olnud. Proovime siis nii.
Koerte vahelt läbi jooksmine läks meil päris hästi. Esiteks ei hoidnud Anu Kasperit kinni, vaid ma panin ta istuma ja ootama ("koht"). Läksin ise eemale. Kasper istus ja ootas. Kui kutsusin, siis tuli. Oleks tulnud reipamaltki kui kaelarihm poleks jalgadesse käinud. Järgmine kord teeme ilma. Aga põhiline, et tuli. Ühe taksiga, keda esimest korda nägime, oli päris põnev. Kolmest korrast mitte ühelgi ei jõudnud perenaiseni. A vähemalt naljakas oli. Labrador oli lihtsalt atraktiivsem.
Seesamune prantsuse tömpnina, kes Kasperile eelmine kord habemesse raketeerus, urises täna jälle Kasperi peale. Omanik ütles, et ta pole vahepeal nii teind ja ei saa aru, miks ta Kasperi peale nii vihane on. Sama selle suure mölakaga, kes tund varem kutsikatega koolis käib. Seekord sai see enne meie trenni algust ja peale nende lõppu Kasperile päris lähedale. Nii et Kasper sai ilaseks. Kasper ehmatas. Kui nii edasi läheb võib Kasper teisi koeri kartma hakata. Peab Anuga rääkima. Sellest ka järgmises harjutuses.
Koer kõrval, pidi peremees teiste koerte eest läbi jalutama. See on nüüd see koht, kus Kasperil väsimus välja hakkas lööma. Esiteks ei saand teda maast lahti liikuma. Istus. Tõmbas kohe juured maadligi ja pea alla. Kett polnud ka poomisasendis ja kõvemal sikutamisel oleks kett üle pea tulnud. Mänguasjaga sai ta korraks liikuma, aga kui see sama pransuse väike asi seal lõugas, siis pidas paremaks uuesti maha istuda. Kuidagi saime tiiru tehtud ka. A see polnud see. See oli ikka sundimine.
Ja selle samuse viimase harjutuse ajal hakkas sadama paksu äikesevihma. Läks ikka päris hästi selle trenniajaga. Anu arvas, et kuna järgmises trennis tehakse istu-lama-seisa harjutusi, siis ma võiks jääda ka edasi. Aga selle vihmasajuga ei saanud nad muud, kui väikese varjualuse all teooriat seletada. Otsustasime mitte jääda.
Kodus peale krõbinaid Kasper vajus. Ühed külalised ajasid ta küll korraks unesegaselt üles, aga muidu oli Kasper täitsa töss. Oli ka põhjust.

Veidi ilusaid pilte Joosepilt:

Koolipäev

Kasperiga jälle kooli.

Kuna ilm oli päeval palav ja õhtul parajalt soe, siis oli Kasper õhtul aktiivne. Peale tööd järgi minnes hakkas hüppama-kargama ja mängima. Malle näitas mulle taaskord Kasperi poolt maha murtud ilupõõsaid mille peale me ruttu lahkusime :).
Kuna nüüd on kool tund aega varem, siis pea-aegu ongi töölt otse kooli minek.

Õigel ajal ja esimesed. Kolm ekipaaži peale meie tuli veel kohale. Enne trenni sai nats mängida ka teiste koertega. Eelnevalt olid väljakul need uued noored trennilised, keda eelmine kord liiga palju oli. Neid oli täna ka palju. See suur koer väikese perenaisega oli ka kohal ja käis Kasperi peale paari meetri kaugusel urisemas. Mõtlesin küll, et kui see nüüd tulla tahab, siis tuleb ka. Astusin igaks juhuks ette. Perenaine ütles, et "huvitav, esimest korda teeb nii". Mhmh.
Kasper tundis kohe ära ühe omasuguse. Üks neljakuune bernikapoiss oli trennis. Tutvusid omavahel põhjalikult. Kuu aega vahet, aga Kasper on ikka palju suurem.

Saime siis oma trenni omadega kokku. Algatuseks näksas väike prantsuse bulldog Kasperit põsest nii, et karvatutt oli prantslasel suus. Oli teine peremehel küll rihma otsas, aga tuli nagu rakett Kasperile põske sisse. Kuskilt katki polnd ja suurt karvadeta laiku ka polnd. Niikuinii ju karvavahetus käib :). Pereaine ütles jälle, et "huvitav, esimest korda teeb nii, pole enne näinud". Päris hea algus trennile.

Aga trenn oli enam-vähem. Kasper oli taas omas elemendis - teised koerad, Kalmerit pole ollagi ja maius ka ei huvita. Vahepeal saime päris hea kontakti, aga siis peab teistest nats kaugemal olema. Nii 10 meetrit. Mõtlen, et võib-olla peakski meelega distantsi hoidma trenni ajal, a võib-olla ei harju ta niimoodi kõrvaliste segajatega kuulama. Võta näpust.
Tegime silmakontaktiga kõrvalkõndi. Kui me teises suunas kõndisime, siis tuli hästi välja.
Seismist harjutasime. Kasper arvas muidugi heaks rohkem istuda ja teisi vaadata.
Siis tutvusime aportiga. Selline puidust hantli moodi asi, mida koerad suus peaks kandma ja peremehele andma. Se eharjutus pidi jääma ka koduseks harjutamiseks (kuigi meil pole aportitki ju - äkki Vikipaldi treib?). Aga treener meie Kasperile seda ei lubanud, kuna alumine parem kihv oli täitsa lahti ja töllerdas igeme küljes.
Tegime veel seda harjutust, et koerale antakse "istu" ja "koht" või "lama" ja "koht" ja siis peremees teeb ümber teiste jalutuskäigu. Kasper ( ja mitte ainult Kasper) muidugi arvas, et peab vahest kaasa tulema. Kui Kasper kohtus juhuslikult selle prantslasega, siis hüppas see jälle talle kuskile põske kinni :). Jälle mitte hullusti aga jälle ehmatas. Perenaine ütles, et "huvitav, mis tal täna viga on". Mina ka ei tea, äkki on viga meis?
Viimane harjutus oli läbi koerte peremehe juudre jooksmine. Teised panid koerad istuma ja ootama ja siis läksid eemale koera kutsuma. Anu meil ei lubanud, ütles, et liiga vara. Hoidis ise kasperit kinni. Ma oleks küll tahtnud proovida, Kasper oskab küll seda, kodus vähemalt. See oli ilus, kui kiiresti Kasper tuli. Tundus, et jookseb mulle otsa, aga siis istus nii ilusti jooksusammu pealt ette maiust ootama. Ma arvan, et see on selle tulemus, et küsisin enne Anult tükikese keedetud südant. See motiveeris Kasperit vist päris heasti.

Kuna Anu ütles, et ma võin ka Kasperiga kutsade trenni jääda vaatama, siis jäingi veidikeseks. Üldiselt oli suurem osa teada, aga midagi uut ikka igakord paned tähele. Näiteks näidati mingeid haavapuhastusaineid, mida võiks varuda.
Siis kui neil vaheaeg oli, lasin Kasperi ka teiste kutsikatega mängima. Seal on kik sõbralikud. Ühe hundikutsikaga lidus väga usinalt kaasa. Aga jooks Kasperile väga hea pole, kuna liigesed alles arenevad. Peale seda müramist panime pillid kotti ja läksime koju. Muide, ta ei ole enam lonkanud vahepeal. Jumal tänatud, ju see palavusest ikka oli. A me ei otsi piire ka, pigem rahulikult.

Andsin Kasperile toorjuustuga ussirohu ära, maksapasteediga liigesearenduspulbri, siis veel seda merikapsapulbrit ja natuke krõbinaid mahtus ka sinna vahele.
Magama me läksimegi.

15-18 juuli

Juba neljapäeval peale tööpäeva lõppu kimasime Keidiga Vääna-Jõesuusse, võtsime peale viiekuuse Kasperi, kimasime koju, panime asjad kokku ja kimasime Virtsu poole, Saaremaa poole.
Kodus on nii palju asju teha, et lihtsalt põgenesime. Mõtlesime kuuma ilmaga tööd mitte teha, suht enesepiinamine oleks.

Virtsus käisime Kasperiga jalutamas, tal oli päris põnev kõik sadamapostid üle nuusutada. Aga miskipärast ei kasuta ta avalikes kohtades juhust oma hädasid kergendada. Meelita millega tahes.
Praamil käisime autodekil edasi-tagasi. Kasper on küll kasvult suur, aga näost täitsa kutsikas. Seetõttu ei pääsenud ka seekord kaasreisijate positiivsest tähelepanust. Üheteist paiku olime Neemi külas platsis. Keidi lendurist onu Atsi juures.
Kasper kohtus ka nende 7-aastase kassiga. See sama, kes iga suve lõpuks teiste kassidega võitlemisest lõhki on. Kasperit mõlema poole huvides kassiga päris ninapidi kokku ei lasknud, ca meetri kauguselt uurisd mõlemad üksteist. Üks kerge põlgusega, teine rihma otsas pigem huviga. Hiljem oli kass arukas, ronis tuppa köögi aknalauale ja jälgis elu sealt.
Keidi hankis Kasperile kakamise koha, käis kuskil jalutamas. Veidi juttu ja veidi grillimist ning juba kell 3 öösel läksimegi magama. Kasper magas esikus. Ca 10 minutit haukus, enne kui magama jäi. Natuke oli piinlik, teised võib-olla, et tahtsid magada...

Reede oli suhteliselt palav päev. Käisime päeval Lehmlaius ujumas. Seal päris kena koht ujumiseks ja lähedal ka. Ats, Keidi, Kalmer ja Kasper. Kui kolm esimest vette kimasid, siis ei jäänud Kasperil ka miskit muud üle. Polnud mingit niutsumist ega miskit. Väike kõhkluse hetk, kui jalad Kasperil enam ei kandnud - ja ta ujus! Meie Kasper ujus, esimest korda! Oskabki ujuda! Stiiliks valis loomulikult koera, aga ega ei peagi esimesel korral kohe konna või krooli ujuma. Esiteks ujus minu poole. Ja kuna narr oleks olnud teda eemale ajada, proovisin teda minimaalsete küünistamisvigastusteta kinni püüda. Kõhu alt üles tõste tegi ta muidugi ujumisliigutusi nii kaua, kui teda käppadelt toetasin. Mulle oli vesi vööni, ses mõtes polnd raske. Lasin Kasperi vette lahti, siis ujus Keidi poole. Keidi sai vist isegi rohkem küüne jälgi. Siis ujus jälle mu poole jne. Päris naljakas ja rõõmus oli vaadata. Kuna ei tahtnud teist kohe ära ehmatada, läksime kalda poole ennast kuivaks raputama-kuivatama. Kasper kimas siia-sinna veel ringi, sõi kaldalt surnud ogalikke ja varsti lamas meie juures niiske rätiku all. Päike lõõskas, aga silmanähtavalt oli Kasperil parem ja jahedam olla.

Läksime appi Keidi teisele onule, onu Olevile. Sada meetrit Atsi majast eemal Rehitsesime muru rajamise eesmärgil kokku kive, mida Saaremaa mullast mitte vähe ei leia. Ja viisime neid ära. Kasper lamaskõrval varjus. Kui oli vaja liikuda, siis varju piir oli ka Kasperi liikumise piir. Ikka kõva meelitamine. Paar korda võtsingi Kasperi sülle. Ei jõudnud enam oodata ja tõtt vahtida. Meenutan veelkord, et Kasper on päris suur ja raske kutsikas. Päris pikalt tegime, oma kella kõmneni õhtul.
Olgugi, et hilja, aga õhtul läksime uuesti ujuma. Seekord Helle (Atsi naine) ja Kristiina (Atsi tütar) ka lisaks pundis. 5-kohalises autos kuuekesi ;). Ja Kasper ujus jälle. Õhu temperatuur oli langenud päevaselt 30-lt 15-le. Külm oli veest väljas. Kuivatasin Kasperit hoolikamalt ja kimasime tagasi Atsi juurde lõkke äärde. Kasper sai ühe korra kassile nii lähedale, et kass pidas vajalikuks põgeneda. See mäng Kasperile meeldib ja oma 100 meetrit oli spurti: kass ees, Kasper paar meetrit maas. Kuni hekini ja veidi peale, hekist läbigi. Ainult, kui Kasper oma paksu kere läbi heki oli surund, siis kass oli juba teisel pool kadunud. Meelitasin samast tekkinud hekiaugust Kasperi tagasi. Muide, Kasper jookseb juba suht kiiresti. Enam mina vist eest ära ei jõuaks.
Ööbisime Olevi juures, kuna Kaarin (Atsi tütar) tuli ka koju, ja pidime järgmine hommik Oleviga merele minema. Öösel oli palav, Kasper magas siiski rahulkult meie voodi ees auto suvilas.

Laupäev. Meie sõime hommikust, Kasper ei söönud ja läksimegi merele. Kasper oli taas paadis nagu vana kala. Otsis aina viludamat nurka ja magas rahulikult. Hoidsime niisket rätikut seljal, et lauspäike koera ära ei küpsetaks. Rallisime ringi püüdsime kala. Keidi sai ainsana ühe haugi. Käisime kaldal, proovisin Kasperit ujuma saada, aga tulutult. Seekord olid mõned ju kaldal, seega polnud nii suurt vajadust. Las see Kalmer läheb pealegi teisele laiule, ise tahtis ju. Aga vähemalt poole seljani sai Kasper ennast märjaks ka. Võtsime paadis Kasperist eeskuju, jäime ka veidiks keset vett ankrusse loksuma ja lebotasime. Väike tiir, paat välja ja kodu poole. Käisime Atsi pool veel grillimas ja hakkasime Olevi juurde magama minema. Kasper ei tahtnud jälle tulla, õigemini tuli mingi maa ja jäi maha istuma. Hämaras kumas ainult valge ninaots ja valge põll. Hea, et ta üleni must ikka ei ole.
Küll ta ikka magama ka tuli. Seekord oli öö palavam ja õhk umbsem. Kasper ajas meid öösel oma hingeldamise ja istumisega üles. Mõtlesin, et ju tal mingi häda on lisaks sellele, et vesi otsa oli saanud. Kui õue sai, viskas pikali. Tore. Mul oli ju uni. Meelitasin ta tuppa, tuulutasin, seejärel tapsin pool tundi sääski, tõmbasin sääsevõrguga aknal kardinad eest ja oli endal ka rohkem õhku. Uinusime.



Pühapäeva hommikul pakkisime ja kimasme praamile. Haapsalus ju koerte näitus. Vahepeal teel ladistas vihma, kuid Haapsalus oli ilm kuiv. Aga lämbe. Õhk üldse ei liikunud. Parkisime endid Raili juurde, tutvusime Raili bernikatega ja hakkasime pöialt hoidma. Raili oli kahe koeraga, emase ja isasega. Isasega(Ott, Ridon Hennet Fagott) läks eriti hästi. Keidi pildistas, ma passisin Kasperit, kes käis vahepeal Oti kuudis viludas, jõi vett, lamas niisama rahulikult. Üldiselt oli ta jälle tubli. Hakkasime ka vaikselt liikuma, kuna bernikate voorud olid läbi. Haapsalu linnas Kasperiga jalutamine oli lausa mõnus, kuna vastutulevate inimestega saime ülihästi hakkama. Ei olnud sellist suurt huvi. Oskab teine juba rihma otsas ka käia, ei vea ja saab aru, et kõiki nurkasid liiga kaua nuusutama ei pea. Mõnus. Otsisime pissimiseks muruplatse, aga nagu ikka suvalises kohas meie hädad lihtsalt ei välju, äkki see on isegi hea. Muidugi meenub üks juhtum ühes rannas, kus Kasper oma junnid vabalt vette poetas. Mina neid kätte ei saanud, kuna need vajusid põhja ja lisaks veel loksusid lainega edasi-tagasi. Vähemalt vajusid põhja :). Niisiis, Kasper autosse ja kodupoole.
Terve õhtu Kasper magas. Enne äikesevihma jõudsime veel napilt ühe pissi teha. Sõi jälle pool portsu, see-eest aga alustas suure huviga.

Oli tore pikk nädlavahetus.

Koolipäev

Üle pika aja jälle koolipäev.

Päevasel ajal on õuesooja varjus 32 kraadi. Tuleb mainida, et Kasper ei ole oma aegade kõige erksamas olekus. Poeb maja põhjapoolsesse serva mulla peale viludasse, Kasperi jaoks paigaldatud tõkete taha ja välja sealt ei liigu. Isegi vett ei taha juua, süüa koolipäeval ei pakutagi. Muide, olid ajad, kui maja servas tõkkeid polnud ja mulla peal kasvasid lilled, sõnajalad ... siis tuli Kasper.

Kasper komberdab või lonkab. Kuna päris täpselt ei saa aru, millist jalga ta lonkab, siis pigem komberdab. Aga läksime kooli siiski.

Koolis oleme siis järgmises rühmas. Kuus koera rühmas: Üks prantsuse bulldog, veel keegi lömmis ninaga haukuv koer, labrador, iiri setter ja krants, kelle kauge esivanem olla olnud bernikas. Kellel visuaalne seos bernikaga oleks vist ainult valged esikäpa otsad :). Muidu ilus koer. Iiri setter ja labrador on jällegi teisest puust - vanemad ja treenitumad. Teised on meiesugused, kohmetumad ja uimasemad.

Arvestades palavat ilma ja tema komberdavaid jäsemeid võib arvata kui koostöövalmis Kasper oli. Pigem oli tore vahtida taas üle pika aja teisi koeri.

Harjutused algasid kõrval istumisega. Kasper istuski, nagu juured olid all. Kui oli vaja liikuda, siis väga vaevaliselt sai hänna püsti ka. Samas "lama" ja "koht" väga hästi ei töötanud, Kasper tahtis meelsamini istuda. Kasvataja andis nipi kuidas koera palavusest säästa - veega rind ja käpad märjaks teha. Veel ühe juhenduse, millal koerale preemiamaius anda tuleb - siis kui tehakse see viimane, oodatud harjutuse osa. Ntx kui "lama" ja seejärel "koht" on, siis "lama" ajal snäkki ei saa.

Jõime ja mängisime ja õppisime ühe uue harjutuse, mis jäi ka kodutööks. Kas me Kasperiga seda harjutame ka sõltub pigem Kasperist ja ilmast. See oli see "kõrval" käsu järel "istu" ja "lama" kordamööda. Anname endast parima.

Viimane harjutus oli "siia" käsk läbi teiste koerte. Õnneks oli meil vaja ainult kahe koera vahelt läbi joosta. Kasper tuli edukalt, aga arvestades tema kepsude töökindlust oli see pigem vaevaline tulemine. Oluline, et tahtmine oli olemas.

Uskumatu, kui palju uusi koeri-kutsikaid uude trenni tuli. Tükki 20-25. Ja hilinejaid tuli järjest juurde. Ilmselt tehakse grupp pooleks. A mul oli seetõttu hea meel, et Kasperiga uude gruppi läksime. Saab rohkem tähelepanu ja märkusi. Samuti tundus uues grupis koeri, kes olid oma parima koolitamise aja maha maganud ja kooli vajadus tulenes ilmselgelt praktikast. Üks, mis silma jäi, oli erisuur koer, koos väikese perenaisega. Kaaluvahe ilmselt kahekordne - koer 80 kg vs. neiunääps 40 kg. Kumb nööriga järel lohises on ilmselt selge.

Aga, meie viimasest harjutusest tulenevalt, helistasin Railile, palusin luba visiidile tulla, mille ma ka sain. Kimasime Kasperiga otse sinna ja näitasime oma komberdamise ette. Kuna Kasper konkreetset käppa ei lonkanud, arvas Raili, et selle põhjuseks on palavus ja väsimus ühelt poolt ning Kasperi normaalsest suurem kasv teiselt poolt.

Kasper on tõesti suur. Kui teisi bernikaid kõrval pole, siis ju ise ei saa arugi. Aga Raili Nööp, Kasperi vana sõbranna on Kasperist 2 kuud vanem ja praktiliselt ühes mõõdus. Küll emane, aga ikkagi 2 kuud vanem. Kasper ja nööp hullasid nauditava mõnuga. Oleks Kasperil rohkem selliseid mänguvõimalusi.

Jõudsime Kasperi vaatlusega sinna, et uurime ühte toidulisandit, mis liigeste kasvu tugevdab ja laseme arstil ka igaks juhuks üle vaadata. Ja ei lase Kasperil hetkel liialt liikuda ja hullata. Las kasvatab parem oma kõõluseid.

Rääkisime veel Railiga veidi näitustest ja muust koeraelust ja kimasime kodupoole.

Kuna Kasper oli õhtuga vähemalt 2 liitrit vett sisse lürpind ja palavuse tõttu polnud kumbagi häda teinud, läksime enne magamaminekut ka protseduuridele. Komberdades. Kaka kohas tuli hoopis nr 1. Kui ma tähelepanu juhtisin, et "kaka ka", siis tegi Kasper pealiigutuse, et " aa, õige jah" ning sai selle teise ülesandega ka hakkama.

Algas öö.

Argipäevast

Kasper kasvab. Kaalunud pole viimati, aga kasvab ja areneb silmanähtavalt. Eilseks oli suust kadunud viimane esirea piimahammas, mille serva alt õige valge kiku juba mõned päevad kasvanud oli.

Kuulekus hakkab ka Kasperi poolt valitud hetkedel tasapisi juba tulema.

Magama minemine õhtuti pole enam mingi probleem. Võtab oma garaazhis lemmik unenurgas koha sisse ja pole mingi siutsu ega säutsu kui uks kinni pannakse. Magab palja plaaditud põranda peal. Korra panin mati sellel kohale, et pehmem või nii, hommikuks magas selle kõrval. Jahedam. Hommikune garaazhi ukse avamine on endiselt Kasperi kõige rõõmsam sündmus. Uksesilmast näen, kuidas vennike istub ukse juures põrandal. Ootab ilusti.

Ja üldiselt ei tee ka enam hädasid öösel tuppa ajalehtedele. Kannatab juba oodata. Vahel harva väike piss. A siis võiks ka korra peremehele otsa vaadata, et niiii kaua ootama pidi? Ilmselt on ajalehtedel põrandal tänaseks väga aegunud uudised.

Number 2 häda tegemine õues on üle 50% juba õiges kohas. Aeg-ajalt ei jõua õige kohani ja tuleb pakk teel ära. Arusaadav.

"Siia"-nimelist käsku peame hoogsalt veel lihvima. Kui on konkreetne harjutamine, siis pole see probleemiks. Kui aga vaja hommikul vara trepi pealt liikuma saada, siis vaatab kutsujat nagu pilti peldiku seinal. Proovin huvitav pilt olla.

Muud koolis õpitud käsud on enam-vähem selged. Vahel harva puudub huvi Kasperil kaasa mängida. Isegi palavus teda ei sega. Pigem Kasper tahaks veel rohkem võimalusi, mulle tundub.

Eriti oleks vaja harjutada selle silmside tugevdamist. Mulle tundub, et aeg-ajalt teeb ta juba kõike (ntx kõrval kõndi) liiga mehaaniliselt, et ei jälgigi peremeest. Et ma tean küll, kuidas see käib ja mis nüüd tuleb. Vahel haugub selle väljendamiseks, näiteks lamamise käsu järel.

Ponnistame hoolega edasi.

Hakkasime tarbima merekapsa pulbrit. Et karv läigiks ja silm tumedam säraks. Panen seda Kasperi krõbuskite peale väikse kavalusega. Panen pool toitu ja raputan puru peale, natuke krõbinaid katteks peale. Ja kuna kõht on tühi, siis läheb pott peaaegu puhtaks. Siis annan teise poole, mis selle vähese purujäägi ära koristab.

"Ujumas" oleme käinud paar korda. Õigemini Kasper "ujub" kaldast nii kaugele, et kõhu alt karvad ja sabaots saavad juba märjaks, siis "ujub" kohe tagasi kaldale. Ja nii mitu korda järjest. Ja niutsub kaldal väljendamaks, et tegelt tahaks tulla küll, aga ei julge. Kui laine kaldale loksub, siis ei uju käppadestki sügavamale. A ega paari korraga ei saagi järeldusi teha. Oleks vaja olukord tekitada, kus teisi huviobjekte kaldal pole ja Kalmer natuke kaugemale vette sulistab. Muidu nii 10-15 meetrit kaldast, rohkem kaugemalt pole Kasperit meelitanud.

Kuudi ehitamine tuleb ette võtta. Villa tüüpi projekt on arvutis juba ammu valmis - vundamendid, tugiseinad, varjualused, katuseterrass jms. Kui üks ambitsioonikas ehitusmees selle nüüd valmis ka saab, nii enne sügist, siis saab tore olema. Ja kui Kasper sellesse minemast keeldub, siis mitte nii tore.

Esmaspäeval saame uuesti kooli minna. Saime Anult e-maili, et jätkame hoopis järgmist tsüklit. Endiselt esmaspäeviti, aga 18.15. Et ei saagi uute kutsikate ees oma juba õpitud harjututega hiilata. Eks see Kasperi ja võib-olla ka Kalmeri jaoks ole veidi raskem, aga mis siis ikka. Kasper igatahes juba ootab: teised koerad, snäkid, värgid-särgid ...

Arvasime, et sügisel alustame ka esimese näitusega, selleks ettevalmistamiseks peab aga veel kenasti vaeva nägema. Plaanin mõnel õhtul eravisiiti Raili juurde. Ta veel ise ei tea seda.

Kasperiga esimesel näitusel

See on eksitav pealkiri. Tegelikult käisime küll, aga näitust ainult vaatamas. Väravas näitasime passi, ostsime pileti ja suundusime bernikaid otsima. Igasugu koeri liikus ringi: väikseid ja suuri, karvaseid ja sulelisi. Kaper sulatas mitkel korral möödujate südamed, arusaadavatel põhjustel muidugi. Samal hetkel kui läbi võsa bernikaid nägin, helistaski Raili. Olime õiges kohas.
Kasper tutvus teiste bernikatega ja suhtles täitsa vabalt.
Ilm oli tõesti palav, Kasper talus seda isegi üllatavalt hästi. Paremini kui peremees, kes eelmisel õhtul koos ootamatute külalistega kella kolmeni "jalgpalli vaatas".

Õnnitlused Railile, kes oma näituse eesmärgid täitis (Eesti ja Läti tšempion + Sert). Siinkohal pean tunnistama, et hindamise süsteemist ma sotti ei saa. Tuleb teooriat õppida ja siis uuesti näitust külastada, et kuidas ja mida ja mismoodi hinnatakse ja tulemusi jagatakse. Omamoodi süsteem see näitusevärk. Ja seekord ei eristanud minu silm ei head ega halba esitust, kõik olid ilusad, aga väga omanäolised bernikad. Ja tänud Railile, et ta nii palju aega leidis minu ja Kasperiga suhtlemiseks. Kujutasin enne ette, et näen Railit kuskilt kaugelt tribüünilt ja hea kui ta mind üldse märkab. Ses mõttes oli eriti tore.

Aga Kasper meeldis kõigile. Tehti pilti ja puha. Peale näitust näitas Raili müügilettidelt, mis on kasulik ja mis on mõttetu. Jalutusrihma, mida Kasperile otsin, seal aga üldse ei müüdud. Vähemalt sain ühe pullitilli, ühe haisva kõõluse (mille Kasper kohe pintslisse pani) ja XXL mõõdus Poola seakõrvasid. Need viimased on eriti head. Kasper näris tervet kõrva oma pool tundi ja jõudis vaid pool kõrva nartsuks nätsutada. Väiksemaks jäi see kõrv heal juhul 10% ulatuses, samas kui meie poodides pakutav kõrv kaob kõhtu nii 15-20 minutiga. Head kõrvad saime.

Kui esiti mõtlesime õhtul mere äärde minna, olid Kalmer ja Kasper päikesest nii väsind, et Kasper kebis garaazhi kõige kaugemasse nurka magama, Kalmer aeda ehitama.

Õhtul, kui oli jahedam ja päike loojumas, näitas Kasper karjatamise instinkti. Käisime mööda aeda ringi, Kalmer ees ja Kasper järel säärest ja pükstest imeõrnalt näksates. Vaatasin, et kuhu ta mind siis tüürib, kui kurssi muudan, aga mingit kindlat suunda või sihtpunkti tal polnud. Vaatasin siis, et kaua ta mind karjatab. Peale 5 minutit loobusin ise ja "lasin" ennast tuppa karjatada. Täitsa ehtne karjakoer.