Kasperiga esimesel näitusel

See on eksitav pealkiri. Tegelikult käisime küll, aga näitust ainult vaatamas. Väravas näitasime passi, ostsime pileti ja suundusime bernikaid otsima. Igasugu koeri liikus ringi: väikseid ja suuri, karvaseid ja sulelisi. Kaper sulatas mitkel korral möödujate südamed, arusaadavatel põhjustel muidugi. Samal hetkel kui läbi võsa bernikaid nägin, helistaski Raili. Olime õiges kohas.
Kasper tutvus teiste bernikatega ja suhtles täitsa vabalt.
Ilm oli tõesti palav, Kasper talus seda isegi üllatavalt hästi. Paremini kui peremees, kes eelmisel õhtul koos ootamatute külalistega kella kolmeni "jalgpalli vaatas".

Õnnitlused Railile, kes oma näituse eesmärgid täitis (Eesti ja Läti tšempion + Sert). Siinkohal pean tunnistama, et hindamise süsteemist ma sotti ei saa. Tuleb teooriat õppida ja siis uuesti näitust külastada, et kuidas ja mida ja mismoodi hinnatakse ja tulemusi jagatakse. Omamoodi süsteem see näitusevärk. Ja seekord ei eristanud minu silm ei head ega halba esitust, kõik olid ilusad, aga väga omanäolised bernikad. Ja tänud Railile, et ta nii palju aega leidis minu ja Kasperiga suhtlemiseks. Kujutasin enne ette, et näen Railit kuskilt kaugelt tribüünilt ja hea kui ta mind üldse märkab. Ses mõttes oli eriti tore.

Aga Kasper meeldis kõigile. Tehti pilti ja puha. Peale näitust näitas Raili müügilettidelt, mis on kasulik ja mis on mõttetu. Jalutusrihma, mida Kasperile otsin, seal aga üldse ei müüdud. Vähemalt sain ühe pullitilli, ühe haisva kõõluse (mille Kasper kohe pintslisse pani) ja XXL mõõdus Poola seakõrvasid. Need viimased on eriti head. Kasper näris tervet kõrva oma pool tundi ja jõudis vaid pool kõrva nartsuks nätsutada. Väiksemaks jäi see kõrv heal juhul 10% ulatuses, samas kui meie poodides pakutav kõrv kaob kõhtu nii 15-20 minutiga. Head kõrvad saime.

Kui esiti mõtlesime õhtul mere äärde minna, olid Kalmer ja Kasper päikesest nii väsind, et Kasper kebis garaazhi kõige kaugemasse nurka magama, Kalmer aeda ehitama.

Õhtul, kui oli jahedam ja päike loojumas, näitas Kasper karjatamise instinkti. Käisime mööda aeda ringi, Kalmer ees ja Kasper järel säärest ja pükstest imeõrnalt näksates. Vaatasin, et kuhu ta mind siis tüürib, kui kurssi muudan, aga mingit kindlat suunda või sihtpunkti tal polnud. Vaatasin siis, et kaua ta mind karjatab. Peale 5 minutit loobusin ise ja "lasin" ennast tuppa karjatada. Täitsa ehtne karjakoer.