Koolipäev

Jälle esmaspäev.
Kasper oli sekord päris tubli. Kui jälle välja arvata mõned üksikud väsimuse ilmingud. Kuna päev oli umbne ja palav, siis Kasper süüa pole saanud ega ka tahtnud. Väidetavalt olla ta päeval kahejalgsetel banaaniõgarditel siiski sabas sörkinud. Ilmselt mõjub söömata olek energilisusele.
Koolis harjutasime esimesena kõrval kõndi, pööretega 90 kraadi ja 180 kraadi. See on Kasperi üks tugevamaid külgi. Kuigi kohati see kõrvalkõnd on ilma kontaktita. Jalutab, nagu teaks, et veel 5 km on minna.
Mäng. Sain Kasperile ühe hea trennimänguasja. Selline, nagu Raili kunagi näitas. Ja see paneb Kasperi tõesti liikuma. Juu on mingi bernikate eri :).
"Lama" ja "koht". "Istu" ja "koht". Needki tulid meil välja. Kui beebide trennis pidi ühe sammu eemale saama minna, siis nüüd sai 5-8 sammu + ootamine sinna vahele. Väga tubli. Kasper ootas.
"Seisa" ja "koht". Sellega oli veits raskem. Seisa käsuga tahab ta liiga palju käele järgi minna ja liigub sellega kohalt ära. Kui käe vastu nina või siis lähemale paned, siis jälle tahab istuda. Ilmselgelt on see peremehe viga, kes ei oska kätt õiges kohas hoida. Aga see ei tähenda, et me loobuks. Õpetaja soovitused: Maiust ei tohi talle liiga nähtaval hoida. Ja anda maiust pigem ootamatult, kui ta on tubli olnud. Proovime siis nii.
Koerte vahelt läbi jooksmine läks meil päris hästi. Esiteks ei hoidnud Anu Kasperit kinni, vaid ma panin ta istuma ja ootama ("koht"). Läksin ise eemale. Kasper istus ja ootas. Kui kutsusin, siis tuli. Oleks tulnud reipamaltki kui kaelarihm poleks jalgadesse käinud. Järgmine kord teeme ilma. Aga põhiline, et tuli. Ühe taksiga, keda esimest korda nägime, oli päris põnev. Kolmest korrast mitte ühelgi ei jõudnud perenaiseni. A vähemalt naljakas oli. Labrador oli lihtsalt atraktiivsem.
Seesamune prantsuse tömpnina, kes Kasperile eelmine kord habemesse raketeerus, urises täna jälle Kasperi peale. Omanik ütles, et ta pole vahepeal nii teind ja ei saa aru, miks ta Kasperi peale nii vihane on. Sama selle suure mölakaga, kes tund varem kutsikatega koolis käib. Seekord sai see enne meie trenni algust ja peale nende lõppu Kasperile päris lähedale. Nii et Kasper sai ilaseks. Kasper ehmatas. Kui nii edasi läheb võib Kasper teisi koeri kartma hakata. Peab Anuga rääkima. Sellest ka järgmises harjutuses.
Koer kõrval, pidi peremees teiste koerte eest läbi jalutama. See on nüüd see koht, kus Kasperil väsimus välja hakkas lööma. Esiteks ei saand teda maast lahti liikuma. Istus. Tõmbas kohe juured maadligi ja pea alla. Kett polnud ka poomisasendis ja kõvemal sikutamisel oleks kett üle pea tulnud. Mänguasjaga sai ta korraks liikuma, aga kui see sama pransuse väike asi seal lõugas, siis pidas paremaks uuesti maha istuda. Kuidagi saime tiiru tehtud ka. A see polnud see. See oli ikka sundimine.
Ja selle samuse viimase harjutuse ajal hakkas sadama paksu äikesevihma. Läks ikka päris hästi selle trenniajaga. Anu arvas, et kuna järgmises trennis tehakse istu-lama-seisa harjutusi, siis ma võiks jääda ka edasi. Aga selle vihmasajuga ei saanud nad muud, kui väikese varjualuse all teooriat seletada. Otsustasime mitte jääda.
Kodus peale krõbinaid Kasper vajus. Ühed külalised ajasid ta küll korraks unesegaselt üles, aga muidu oli Kasper täitsa töss. Oli ka põhjust.