15-18 juuli

Juba neljapäeval peale tööpäeva lõppu kimasime Keidiga Vääna-Jõesuusse, võtsime peale viiekuuse Kasperi, kimasime koju, panime asjad kokku ja kimasime Virtsu poole, Saaremaa poole.
Kodus on nii palju asju teha, et lihtsalt põgenesime. Mõtlesime kuuma ilmaga tööd mitte teha, suht enesepiinamine oleks.

Virtsus käisime Kasperiga jalutamas, tal oli päris põnev kõik sadamapostid üle nuusutada. Aga miskipärast ei kasuta ta avalikes kohtades juhust oma hädasid kergendada. Meelita millega tahes.
Praamil käisime autodekil edasi-tagasi. Kasper on küll kasvult suur, aga näost täitsa kutsikas. Seetõttu ei pääsenud ka seekord kaasreisijate positiivsest tähelepanust. Üheteist paiku olime Neemi külas platsis. Keidi lendurist onu Atsi juures.
Kasper kohtus ka nende 7-aastase kassiga. See sama, kes iga suve lõpuks teiste kassidega võitlemisest lõhki on. Kasperit mõlema poole huvides kassiga päris ninapidi kokku ei lasknud, ca meetri kauguselt uurisd mõlemad üksteist. Üks kerge põlgusega, teine rihma otsas pigem huviga. Hiljem oli kass arukas, ronis tuppa köögi aknalauale ja jälgis elu sealt.
Keidi hankis Kasperile kakamise koha, käis kuskil jalutamas. Veidi juttu ja veidi grillimist ning juba kell 3 öösel läksimegi magama. Kasper magas esikus. Ca 10 minutit haukus, enne kui magama jäi. Natuke oli piinlik, teised võib-olla, et tahtsid magada...

Reede oli suhteliselt palav päev. Käisime päeval Lehmlaius ujumas. Seal päris kena koht ujumiseks ja lähedal ka. Ats, Keidi, Kalmer ja Kasper. Kui kolm esimest vette kimasid, siis ei jäänud Kasperil ka miskit muud üle. Polnud mingit niutsumist ega miskit. Väike kõhkluse hetk, kui jalad Kasperil enam ei kandnud - ja ta ujus! Meie Kasper ujus, esimest korda! Oskabki ujuda! Stiiliks valis loomulikult koera, aga ega ei peagi esimesel korral kohe konna või krooli ujuma. Esiteks ujus minu poole. Ja kuna narr oleks olnud teda eemale ajada, proovisin teda minimaalsete küünistamisvigastusteta kinni püüda. Kõhu alt üles tõste tegi ta muidugi ujumisliigutusi nii kaua, kui teda käppadelt toetasin. Mulle oli vesi vööni, ses mõtes polnd raske. Lasin Kasperi vette lahti, siis ujus Keidi poole. Keidi sai vist isegi rohkem küüne jälgi. Siis ujus jälle mu poole jne. Päris naljakas ja rõõmus oli vaadata. Kuna ei tahtnud teist kohe ära ehmatada, läksime kalda poole ennast kuivaks raputama-kuivatama. Kasper kimas siia-sinna veel ringi, sõi kaldalt surnud ogalikke ja varsti lamas meie juures niiske rätiku all. Päike lõõskas, aga silmanähtavalt oli Kasperil parem ja jahedam olla.

Läksime appi Keidi teisele onule, onu Olevile. Sada meetrit Atsi majast eemal Rehitsesime muru rajamise eesmärgil kokku kive, mida Saaremaa mullast mitte vähe ei leia. Ja viisime neid ära. Kasper lamaskõrval varjus. Kui oli vaja liikuda, siis varju piir oli ka Kasperi liikumise piir. Ikka kõva meelitamine. Paar korda võtsingi Kasperi sülle. Ei jõudnud enam oodata ja tõtt vahtida. Meenutan veelkord, et Kasper on päris suur ja raske kutsikas. Päris pikalt tegime, oma kella kõmneni õhtul.
Olgugi, et hilja, aga õhtul läksime uuesti ujuma. Seekord Helle (Atsi naine) ja Kristiina (Atsi tütar) ka lisaks pundis. 5-kohalises autos kuuekesi ;). Ja Kasper ujus jälle. Õhu temperatuur oli langenud päevaselt 30-lt 15-le. Külm oli veest väljas. Kuivatasin Kasperit hoolikamalt ja kimasime tagasi Atsi juurde lõkke äärde. Kasper sai ühe korra kassile nii lähedale, et kass pidas vajalikuks põgeneda. See mäng Kasperile meeldib ja oma 100 meetrit oli spurti: kass ees, Kasper paar meetrit maas. Kuni hekini ja veidi peale, hekist läbigi. Ainult, kui Kasper oma paksu kere läbi heki oli surund, siis kass oli juba teisel pool kadunud. Meelitasin samast tekkinud hekiaugust Kasperi tagasi. Muide, Kasper jookseb juba suht kiiresti. Enam mina vist eest ära ei jõuaks.
Ööbisime Olevi juures, kuna Kaarin (Atsi tütar) tuli ka koju, ja pidime järgmine hommik Oleviga merele minema. Öösel oli palav, Kasper magas siiski rahulkult meie voodi ees auto suvilas.

Laupäev. Meie sõime hommikust, Kasper ei söönud ja läksimegi merele. Kasper oli taas paadis nagu vana kala. Otsis aina viludamat nurka ja magas rahulikult. Hoidsime niisket rätikut seljal, et lauspäike koera ära ei küpsetaks. Rallisime ringi püüdsime kala. Keidi sai ainsana ühe haugi. Käisime kaldal, proovisin Kasperit ujuma saada, aga tulutult. Seekord olid mõned ju kaldal, seega polnud nii suurt vajadust. Las see Kalmer läheb pealegi teisele laiule, ise tahtis ju. Aga vähemalt poole seljani sai Kasper ennast märjaks ka. Võtsime paadis Kasperist eeskuju, jäime ka veidiks keset vett ankrusse loksuma ja lebotasime. Väike tiir, paat välja ja kodu poole. Käisime Atsi pool veel grillimas ja hakkasime Olevi juurde magama minema. Kasper ei tahtnud jälle tulla, õigemini tuli mingi maa ja jäi maha istuma. Hämaras kumas ainult valge ninaots ja valge põll. Hea, et ta üleni must ikka ei ole.
Küll ta ikka magama ka tuli. Seekord oli öö palavam ja õhk umbsem. Kasper ajas meid öösel oma hingeldamise ja istumisega üles. Mõtlesin, et ju tal mingi häda on lisaks sellele, et vesi otsa oli saanud. Kui õue sai, viskas pikali. Tore. Mul oli ju uni. Meelitasin ta tuppa, tuulutasin, seejärel tapsin pool tundi sääski, tõmbasin sääsevõrguga aknal kardinad eest ja oli endal ka rohkem õhku. Uinusime.



Pühapäeva hommikul pakkisime ja kimasme praamile. Haapsalus ju koerte näitus. Vahepeal teel ladistas vihma, kuid Haapsalus oli ilm kuiv. Aga lämbe. Õhk üldse ei liikunud. Parkisime endid Raili juurde, tutvusime Raili bernikatega ja hakkasime pöialt hoidma. Raili oli kahe koeraga, emase ja isasega. Isasega(Ott, Ridon Hennet Fagott) läks eriti hästi. Keidi pildistas, ma passisin Kasperit, kes käis vahepeal Oti kuudis viludas, jõi vett, lamas niisama rahulikult. Üldiselt oli ta jälle tubli. Hakkasime ka vaikselt liikuma, kuna bernikate voorud olid läbi. Haapsalu linnas Kasperiga jalutamine oli lausa mõnus, kuna vastutulevate inimestega saime ülihästi hakkama. Ei olnud sellist suurt huvi. Oskab teine juba rihma otsas ka käia, ei vea ja saab aru, et kõiki nurkasid liiga kaua nuusutama ei pea. Mõnus. Otsisime pissimiseks muruplatse, aga nagu ikka suvalises kohas meie hädad lihtsalt ei välju, äkki see on isegi hea. Muidugi meenub üks juhtum ühes rannas, kus Kasper oma junnid vabalt vette poetas. Mina neid kätte ei saanud, kuna need vajusid põhja ja lisaks veel loksusid lainega edasi-tagasi. Vähemalt vajusid põhja :). Niisiis, Kasper autosse ja kodupoole.
Terve õhtu Kasper magas. Enne äikesevihma jõudsime veel napilt ühe pissi teha. Sõi jälle pool portsu, see-eest aga alustas suure huviga.

Oli tore pikk nädlavahetus.