Koolipäev

Kasperiga jälle kooli.

Kuna ilm oli päeval palav ja õhtul parajalt soe, siis oli Kasper õhtul aktiivne. Peale tööd järgi minnes hakkas hüppama-kargama ja mängima. Malle näitas mulle taaskord Kasperi poolt maha murtud ilupõõsaid mille peale me ruttu lahkusime :).
Kuna nüüd on kool tund aega varem, siis pea-aegu ongi töölt otse kooli minek.

Õigel ajal ja esimesed. Kolm ekipaaži peale meie tuli veel kohale. Enne trenni sai nats mängida ka teiste koertega. Eelnevalt olid väljakul need uued noored trennilised, keda eelmine kord liiga palju oli. Neid oli täna ka palju. See suur koer väikese perenaisega oli ka kohal ja käis Kasperi peale paari meetri kaugusel urisemas. Mõtlesin küll, et kui see nüüd tulla tahab, siis tuleb ka. Astusin igaks juhuks ette. Perenaine ütles, et "huvitav, esimest korda teeb nii". Mhmh.
Kasper tundis kohe ära ühe omasuguse. Üks neljakuune bernikapoiss oli trennis. Tutvusid omavahel põhjalikult. Kuu aega vahet, aga Kasper on ikka palju suurem.

Saime siis oma trenni omadega kokku. Algatuseks näksas väike prantsuse bulldog Kasperit põsest nii, et karvatutt oli prantslasel suus. Oli teine peremehel küll rihma otsas, aga tuli nagu rakett Kasperile põske sisse. Kuskilt katki polnd ja suurt karvadeta laiku ka polnd. Niikuinii ju karvavahetus käib :). Pereaine ütles jälle, et "huvitav, esimest korda teeb nii, pole enne näinud". Päris hea algus trennile.

Aga trenn oli enam-vähem. Kasper oli taas omas elemendis - teised koerad, Kalmerit pole ollagi ja maius ka ei huvita. Vahepeal saime päris hea kontakti, aga siis peab teistest nats kaugemal olema. Nii 10 meetrit. Mõtlen, et võib-olla peakski meelega distantsi hoidma trenni ajal, a võib-olla ei harju ta niimoodi kõrvaliste segajatega kuulama. Võta näpust.
Tegime silmakontaktiga kõrvalkõndi. Kui me teises suunas kõndisime, siis tuli hästi välja.
Seismist harjutasime. Kasper arvas muidugi heaks rohkem istuda ja teisi vaadata.
Siis tutvusime aportiga. Selline puidust hantli moodi asi, mida koerad suus peaks kandma ja peremehele andma. Se eharjutus pidi jääma ka koduseks harjutamiseks (kuigi meil pole aportitki ju - äkki Vikipaldi treib?). Aga treener meie Kasperile seda ei lubanud, kuna alumine parem kihv oli täitsa lahti ja töllerdas igeme küljes.
Tegime veel seda harjutust, et koerale antakse "istu" ja "koht" või "lama" ja "koht" ja siis peremees teeb ümber teiste jalutuskäigu. Kasper ( ja mitte ainult Kasper) muidugi arvas, et peab vahest kaasa tulema. Kui Kasper kohtus juhuslikult selle prantslasega, siis hüppas see jälle talle kuskile põske kinni :). Jälle mitte hullusti aga jälle ehmatas. Perenaine ütles, et "huvitav, mis tal täna viga on". Mina ka ei tea, äkki on viga meis?
Viimane harjutus oli läbi koerte peremehe juudre jooksmine. Teised panid koerad istuma ja ootama ja siis läksid eemale koera kutsuma. Anu meil ei lubanud, ütles, et liiga vara. Hoidis ise kasperit kinni. Ma oleks küll tahtnud proovida, Kasper oskab küll seda, kodus vähemalt. See oli ilus, kui kiiresti Kasper tuli. Tundus, et jookseb mulle otsa, aga siis istus nii ilusti jooksusammu pealt ette maiust ootama. Ma arvan, et see on selle tulemus, et küsisin enne Anult tükikese keedetud südant. See motiveeris Kasperit vist päris heasti.

Kuna Anu ütles, et ma võin ka Kasperiga kutsade trenni jääda vaatama, siis jäingi veidikeseks. Üldiselt oli suurem osa teada, aga midagi uut ikka igakord paned tähele. Näiteks näidati mingeid haavapuhastusaineid, mida võiks varuda.
Siis kui neil vaheaeg oli, lasin Kasperi ka teiste kutsikatega mängima. Seal on kik sõbralikud. Ühe hundikutsikaga lidus väga usinalt kaasa. Aga jooks Kasperile väga hea pole, kuna liigesed alles arenevad. Peale seda müramist panime pillid kotti ja läksime koju. Muide, ta ei ole enam lonkanud vahepeal. Jumal tänatud, ju see palavusest ikka oli. A me ei otsi piire ka, pigem rahulikult.

Andsin Kasperile toorjuustuga ussirohu ära, maksapasteediga liigesearenduspulbri, siis veel seda merikapsapulbrit ja natuke krõbinaid mahtus ka sinna vahele.
Magama me läksimegi.