Kasperiga kodus

Eelviimane päev lõppenud aastal oli õnneks võimalik kodus veeta. Seoses uue käibele tuleva rahaga oli tarvis ettevalmistusi teha, et mõned ettevõtted saaksid ikka edasi toimetada ;) Seetõttu ei õnnestunud superilusat lumeilma õues väga nautida. Küll aga tegi seda Kasper - kord lumes sumbates, kord lumehange otsa ronides ja vahepeal selle otsas magades.

Õnneks meelitas Kasper mind ikkagi oma mänguhooga õue. Mässisin ennast mugavalt riide ja läksin Kassuga lumme hullama. Me mõlemad väsisime päris kiirelt, kuna sumbata selles paksus lumes võtab ikka võhmale ju ka.
Peab aga siiski tõdema, et Kasper suutis ikka olla kiirem ja vastupidavam. Rahul olime mõlemad :)
Kui tuppa läksin, jäi Kasper õue...loomilikult Kalmerit ootama!

Jõulud

Jõulud on möödas ja kenad vaiksed jõulud olid.
23. pidi Kalmer küll olude sunnil tööle minema, aga lõunast saime minna metsa. Keidi ühes ja Kasper teises kaenlas. Koht oli meil enne välja vaadatud, kilomeeter-paar meite majast. Peale pisikest avantüüri lumeküllastunud metsateel saime auto pargitud ja sae pihku võetud. Meie kilomeetrisel jalutuskäigul selgus, et autoga oleks saanud teist ja paremat teedpidi palju lähemale, aga niipalju siis oma kodumaa tundmisest. Lund oli metsas kenasti, kohati lausa vööni. Keidi palus mul ees mitte nii suuri samme võtta ja Kasper liikus lumes nagu orav, paarishüpetega. Keegi oli meie kuusekoha juba enne aavastanud ja robustsel moel oma osa võtnud. Peale mõningast sumpamist leidsime, mida otsisime. Kuusk oli oma 3 meetrit pikk, tüvi oli alt 12 cm. Pole nii rasket kuuske enne vedind. Pool meetrit nihutamist korraga ja iga 10 meetri tagant puhkepaus. Nagu tellitult jõudis kohale naabimees järelkäruga, ütles, et paarsada meetrit tagasi on keegi autoga kraavis, et ehk aitaks välja lükata. Peale kuuse tirimist tundus see sobiv järeltrenn olevat, aga pere oli omal jõul juba teel tagasi. Viskasime kuused kärru ja matkasime oma autoni. Üllataval kombel ei jäänudki kinni, saime ühe jutiga koju.
24. olime Keidi perega meil. Naised läksid kirko ja mehed jäid koju küpsetama. Kuuse tõime läbi terrassi tuppa, jalanõud jäid ukse taha. Natukese aja pärast olid Kalmeri kalossid ukse tagant kadunud. Üks oli terrassil, teist polnud kuskil näha. Õues sadas lund. Kasper oli vahelduva eduga toas ja õues. Kui pererahvas lauas pidusööki sõi, sai ka Kasper omale väikse jõulueri. Keidi arvas, et Kasper ei pea niisama pealt vaatama ja seakõrv sai menüüks. Kasper sai oma kingituse kätte juba paar päeva varem. Üks palliga köiejupp. Kasperile meeldib tuuseldada ja pealegi on ta suure osa mänguasju õue vedanud ja paksu lume alla jätnud. Niisiis järjekordne vidin. Mehe elus olevat kolm etappi: esimene, kui ta usub jõuluvana, teine, kui ta ei usu jõuluvana ja kolmas, kui ta on jõuluvana. Mul see kolmas etapp taaskord käes. Kasper pidas jõuluvana igatahes julgeoleku riskiks ja taganes esiku kaugemasse otsa. Peale pikka veenmist, et see võib vabalt olla ka peremees, hiilis Kasper pea all ja saba liputades jõuluvana juurde. Üks uus imelik asi siin maamunal taas nähtud ja ohutus kindlustatud.
25. põrutasime läbi tuisu koos Kasperiga Türile. Seal ootas Kalmeri pere, koos koera ja kassiga. Donna on 6-aastane Shoti terjer, kes pole käind ei koolis ega kohtunud palju teiste neljajalgsetega. Seepärast oli ka esimene kohtumine rihma otsas ja järelevalve all. Kasper oli omas elemendis: rahulik ja liputas saba. Vaatas, kuidas üks pisike jupats uriseb ja põriseb. Pikka aega, ja ei saanudki muud, kui Donna pagendati oma asemele ja jäeti ukse taha haukuma. Kasper oli vallutanud Donna piirid ja ülbelt hakanud kõikide lemmikuks. Oma piiridest sai Kasper peale mõningat katsetamist aru. Sügajaid oli vahetustega kogu aeg. Tegime Donna sotsialiseerimise uue katse. Läksime koos õue jalutama. Kasper möllas juba poistega hangedes, väike tagaajamismäng. Panin Kasperi rihma otsa ja Donna tuli õue. Urises ja näitas Kasperile oma hambaid, hüppas mõne haagi siia-sinna. Kasper nägi selles kindlat märki, et Donna tahab mängida ja Donna oli kindel, et tegu on ohuga. Kasper oskas ikkagi distantsi hoida, lähemale kui meeter ei läinud. Võtsime mõlemad rihma otsast lahti. Kui Donna edasi lidus, kimas Kasper talle järele, kui Donna hambad pasitsid, tõmbas jälle tagasi. Korra proovis Kasper isegi päris lähedal oma paaritamisliigutust teha, aga sai jälle põrinaga eemale peletatud. Mingi aja pärast taipas Kasper, et poisid tahavad temaga ikkagi rohkem mängida ja hanged said taas rahvast täis. Kasper joonistas valgele lumele oma kollaseid mustreid ja toas oli ta natuke väsinuma olekuga. Kui päkapikud ära käisid ja kõhtu enam midagi juurde ei mahtunud hakkasime kodupoole sättima. Kui Donna oli hoolimata avatud uksest pidanud kindlamaks korstna taga oma asemel olla, siis proovisime veelkord meelitada neid omavahel sõbrunema. Panin Kasperi lamama ja Isa meelitas Donnat Kasperile lähemale. Parimaks saavutuseks jäi see, et Donna liikus Kasperi kõrvalt mööda elutuppa, ma hoidsin Kasperit samal ajal kinni. Urinast lahti ei saanud ja Kasper tegi Donna territooriumi taas vabaks. Läbi tuisuse tee jõudsime ilusti koju. Donna nuusutab siiani parketti ja kass olevat ka juba teiselt korruselt paar korda all käinud.
26. oli meil lumelükkamise püha. Kasper valis pealtvaatamiseks kõige kõrgemad lumekuhjad. Kus inimesed ees, seal Kasper järel. Igal võimalusel oli valmis mürama, aeg-ajalt käis kontrollimas, ega keegi ei tahaks, no natukene... Matsime siis teda lume alla ja ronisime hangedes. 4 tundi sai roogitud, nagu oleks suusamaratoni läbi teinud, päris ära väsitas. Aga tee sai puhtaks. Õhtuks ilmusid terrassile mingid tükikesed Kasperi junne, tundus, et ta oli nendega maiustanud. Keidi korjas pruuni jääkjunni terrassilt ja ma andsin Kasperile peale õiget toitu, et suust sitamitse ära kaoks. Väga ninapidi mõnda aega koos olla ei tahtnud. Tundus, et Kasperil oli hea kahekäiguline õhtusöök. Päeva lõpetamiseks tegime garaazhis väiksed harjutused ja preemiaks, ehk kolmandaks käiguks, sai söögiks kuivatatud kops. Kõrvad on meil otsas aga kopsu on meil veel suur kott alles. Õhtul vedeles Kasper esikus nagu magav koer.
Sellised pühad.

Kasperiga uuesti kalal

Seekord Entuga.
Entu võttis meid Kasperiga hommikul peale ja kimasime taas Pärnu lahele. Ilm oli külm ja karge, aga see eest tuuline :). -12 kraadi + 10 m/s tuul, peaks mõne valemi puhul tegema kokku -22 külmatunnet. Umbes nii oli tunne ka. Kohalejõudes juba riiete vahetamisel hakkasid näpud jubedalt külmetama. Kui vantsisime 2 km, siis sai sooja sisse. Kasper käis nagu õige karjakoer minu ja Entu vahet. Et kari ikka koos püsiks. Kalasaagist meil väga palju rääkida pole, aga seda polnud kellelgi. Väga üksikud said väga üksikuid kalu. Seekord tutvus aga Kasper teiste kalameestega, kellest me mööda kõndisime. Kõik võtsid Kasperit vastu nagu vana sõpra. Ju ta sõber oli ka. Pidin ainult hoolega vaatama, et ta auku ei astuks või tamiili ei takerduks.
Huvitav on see, et kui meil Entuga külmetasid nii varbad kui näpud, siis Kasperil polnud midagi häda. Vahepeal sai Kasperiga maadeldes sooja. Palju soem oli ka, kui ta külje all istus. Muidu viskas lumele sirakile ja vaatas rahulikult meeleheitlikke kala tagaajajaid.
Oli väga tervistav ja väsitav kalalkäik.

Hääd jõuluootust!

Kasper naabripoiss Johannesega
foto Joosepilt :)

Kasperiga kalal

Kasper magab praegu väga sügavalt. Käisime Pärnus kalal.
Hommikul panin kalakola kokku ja Kasper küsis, kas ma võin ka kaasa tulla. Mõtlesin, et miks mitte, hüppa peale, sõber.
Kimasime Jossi poole ja varsti olimegi Pärnus. Teed olid peale Monika-nimelist lumetormi üllatavalt head. Eeldasime, et Pärnu lahele niikuinii ei saa, sest lisaks sellele, et teed on niikuinii minema tuisanud on ka jää puruks ja liigub tõenäoliselt Rootsi poole. Igaks juhuks vaatame üle. Oppadii. 2 meest minekul ja mõned-kümned Pärnu lahel olekul. Väga hea. Jää olemas, ilm ka talutav, väike tuul aga ei miskit hullu. Pakkisime ka ennast skafandritesse ja lahele! Paar kiltsa lume sees vantsimist võttis selja parasjagu märjaks ja olimegi kohal. Kasper sai lahel keti otsast lahti ja käis vaheldumisi minu ja Joosepi vahet. Kontrollis kuidas karjal läheb, äkki peaks rohkem lähestikku olema või nii... Kalamehed olid mingil imelikul põhjusel ühte punti kogunenud. Võtsime natuke kõrval koha sisse, puurisime selle hooaja esimesed augud, jääd oli oma 10 cm ja lükkasime rakendused august alla. Istusime seljaga vastu tuult, sest näoga tuulepoole olles oleks silmamunad vist tühjaks jooksnud. Kasper tundis ennast vabalt. Viskas selili ja püherdas lumes. Siis käis korda mööda Joosepi ja minu kõrval istumas. Joosepil oli vahepeal isegi kahju, kui soe kott ära läks. Ega me palju püüda saanudki. Ilm läks nii vastikuks, et lumeterad, mille poole me seljaga olime, hakkasid hõrendusest ringiga vastu nägu peksma. Pidime oma kola kokku korjama ja ilmale alla vanduma. Mõtlesime minna edasi jõele. Joosep polnud enne ei lahel ega jõel käinud. Nähtavus lahel oli muutunud mõnekümne meetrini, s.t. ümberringi oli ühtlane valge sein. Ei eristanud taevast ega maad. Tänu gps-le saime oma sihi kätte ja alla tunniga jõudsime auto juurde. Ees ootasid kalamehed kes samuti tuisu eest põgenesid. Vahetasime mõne info ja kimasime jõele. Kasperi karvalt ei jõudnud lumi ära suladagi, kui juba pidi uuesti autost välja kobima. Pärnu jõele.
Jõe serv oli natuke vesine. Kasper kohkus, kui käpad vesiseks tegema pidi ja peremees teisel pool vett juba oli. Vesi väga soe polnud aga läbi lumise serva tuli ta ikkagi üle. Käpad sellega kuivemaks ei saanud, jõel oli lume ja jää vahel ka vett. Kui Kasper pikali viskas, tekkis lohk ja mõne aja pärast oli see lohk vett täis. Kui me Joosepiga lõpuks aru saime, et täna polegi tegelikult kala püüdmiseks hea ilm, viskasime asjad kokku. Võtsime ühe lumise karvapalli sappa ja läksime auto poole. Olime päevaga rahul
Kodutee läks ruttu, Kasper sai autos paar tundi magada. Temaga kaasa tulnud lumest sai vesi ja veest veeaur. Ta magas praeguseni meie esikus. Ainult kõhu alt oli õrnalt niiske, muidu kuiv. Praegu küsis haugatades ja ninaga ukse poole seistes õue. Sai.

Joosepit tänan super fotode ja hea seltskonna eest:

Pilte Läti erikalt

Riia erinäitus 2010

Kasper võitis taaskord Riias!
EX-1, Jun CAC, BM-3 ehk maakeeli SP-1, Jun Sert, PI-3 ja "Juunior Klubi Võitja 2010"
Kohtunik Joseph Van Hummelen, Belgiast.


Esimene ülesastumine juunior-klassis. See on klass, millest alates hakatakse tegelikult tibusid lugema. Tulemus EX-1 ehk SP-1 (hinnang: suurepärane esimene) ehk parim isane juunior.
Kasper sai ka oma elu esimese juunior-klassi (Läti) sertifikaadi. Sertifikaat ehk CAC ehk Certificate of Aptitude to the National Beauty Contest (Certificat d’Attitude au Championnat National de Beauté). See tähendab seda, et Kasper astub esimesi samme Balti tšempiontiitli poole :). Kõlab kuidagi etteruttavalt või eufooriliselt aga mõnus mõelda ikkagi.
Lisaks BM-3 (3rd best male) ehk PI-3 (kolmas parim isane). Ka see on väga kõva kõva tulemus. See tähendab seda, et meie pisike-tilluke Kassu, kes on mõned päevad oma vanusega juunior-klassis olnud, pistis rinda kõikide näitusel osalenud isastega ja tuli auhinnalisele kolmandale kohale.

Seletan, miks lisaks juunior-klassi võidule see CAC nii suur võit on:
Kasperil on vaja Eestist saada vähemalt kolmelt näituselt (s.h. kolmelt erikohtunikult) kolm sertifikaati. See teeb ta Eesti juuniorite tšempioniks. Eestis me ju võistleme kõige rohkem, hea lähedal käia, mingi tõenäosus serte korjata on olemas. Kui Kasper saab näiteks ühe Leedu juuniori sertifikaadi (lisaks Eesti omadele), siis on ta ka Leedu juunior-tšempion. Kui me saame nendele lisaks ühe Läti juunior-sertifikaadi, siis on Kasper ka Läti juunior-tšempion ja kohe ka Balti juunior-tšempion. Raili, paranda mind kui ma soperdan :). See Läti juunior-sert ongi meil nüüd käes.
Kirjeldan, kuidas see kõik juhtus.

Äratus oli hommikul vara. Nii vara, et ma ei mäletagi kellaaega. Võib-olla nii vara polegi veel kella-aega.
Keidiga hommikul väike kohvi, võikud, asjad kokku, fännklubi kaasreisijad Malle ja Taavo auto peale ja Riia poole ajama. Tee oli hea, Pärnus kontrollisime rehvirõhud ja panime edasi. Enne Riiat tegime Statoilis ühe pissitamise peatuse ja ühe lauluga jõudsimegi kohale. Sõit läks ruttu. Kell oli pool kümme, näitus algas pool üksteist. Kasper märgistas paar põõsast ja läksime Keidiga näitusesaali otsima.
Saal oli 3. korrusel. Õnnitlused trepisõber Kasperile. Minu üllatuseks liikus Kasper trepist nagu vana kala, no ok, pigem selline keskealine kala. Igatahes saime nii üles kui alla. Parkisime oma asjad saali. Kuna Raili tuli veidi hiljem ja nende Tom-Tom keeldus Riia linna ära tundmast siis sõitsin nendele vastu ja näitasin vana olijana, mis on kus. Raili tegi Kasperile kiire kõrvakarvahõrendamise, väikese testjooksu ja jäime ootama oma korda.

Kasperi kasukale viimane silumine ja ringi minek. Kasper oli nüüd superhändler-Raili hoole all. Meie peitsime ennast teiste inimeste taha ja jäime ootama Kasperi vooru. Ja Raili tegi ülihea esitluse. Kasper aitas ka kaasa. Kui teised koerad puiklesid hambaid näitamast, siis Kasper ei liigutanud kordagi. Kui teised koerad istusid munade katsumise peale siis Kasperil oli täiesti ükskõik, isegi pead ei keeranud. Väga super, see tõotas head. Ringis jooksis Kasper väga ilusti traavi, ei mingit galoppi. Teised koerad kukkusid sips ja sips konkurentsist ja sõelale jäi kaks. Üks neist Kasper. Peale teist ringi uurimist ja mõningast (meie arvates liigagi pikka) mõttepausi pistis kohtunik käe pihku esimesena Railile, mis tähendas, et Kasper oli saanud esimese koha. Juhhuu! Esimene karikas ja kaks rosetti kauba peale. Meie rõõm oli suur. Mu eelnev naljaga tehtud enesekindel ennustus sai tõelisuseks. Viva la Kasper!

See polnud tegelikult veel kõik. Kasperil oli veel üks voor vaja ringis käia. Kuna ta oli nüüdseks parim isane juunior, siis pidi ta minema veel ringi tõu parima isase valimisele. Kui kõik koos ringis jooksma hakkasid, oli Kasper järjekorras kõige esimeseks positsioneeritud. Ja ühisjooksul oli selline tunne nagu keegi oleks Kasperi saba tagant naksanud, mida teelikult vist ei juhtunud. Ei näinud ka sealt inimeste tagant, kuhu ma end jälle peitsin. Kasper hakkas igatahes paaniliselt tagasi vaatama ja tõmbas saba jalgevahele. Õnneks oli mõni meeter minna ja Raili juhtis Kasperi tähelepanu endale. Kasper sai oma mo-jo tagasi. Mõned saadeti ringist ära ja sisse jäid kolm koera, Kasper taas nende seas. See tähendas, et 3. koht on juba kindel. Edasi läks kõik jälle kenasti. Kuigi Kasper kõrgemale ei tõusnud, oli au olla niimoodi võrreldud. Meie osa oli nüüd läbi. Kasper sai veel auhinna ja kirjelduse näppu ning võis rahulikult kuudis pikutada.

Railil oli aga suur töö veel ees. Liisu ja Nööbiga. Ja lausa uskumatu, Raili pani jälle kõik kinni. Nööbiga Juuniori emaste klassi ning Liisuga takkaotsa kõik ülejäänud. Liisust sai ka tõu parim emane. Küll aga jäi Lätti tõu parima tiitel, aga las jääda neile ka mingi lohutusauhind. Mina ei tea, milles see kinni on aga kuidagi Raili seda võitmisevärki teeb. Meil on muidugi hea meel, et Kasperit sellise käe all näidatakse.
Lisaks said tulemused kirja veel ka 2 koera Ridon Hennet'i F-pesakonna koera (Flute ja Falsett).
Õnnitlused Railile. Ja suured tänud Railile.

Pakkisime oma laagri kokku ja hakkasime kodupoole vurama. Enne aga kasutasime Riia kohalikke kaubandusteenuseid ja käisime ühes suures poes shopingul. Samal ajal magas Kasper autos õndsaund. Läti-Eesti piiri lähedal hakkas sadama paksu lund. Nii paksu, et kiirus langes kolmekümneni ja nähtavus kolmeni. Sellist kehva nähtavust pakuti teel veel mitu korda. Kõik koos lugesime teed ja jõudsime ikkagi kenasti koju.
Olime väsinud aga bokaali Kasperi terviseks tõstsime siiski! Olime rahul.

Kasperi gruumimine

Reede, päev enne näitust, korrapärasel tööpäeval täitsin oma kohustused ennenägematu kiirusega ja juba enne tööpäeva lõppu olin poes viimaseid hoolduvahendeid ostmas ja koduteel. Kuna aimasin tööpäeva varasemat lõpetamist juba ette, siis ei hakanud Kasperit ka Vääna-Jõesuusse viima vaid jätsin ta esimest korda meie ajaloos üksi koju, päris õue. Miinust õues oli 10 kraadi, aga Kasper on ju lõppude-lõpuks paksu karvaga õuekoer. Väravasse jõudnud oli terrassil ennast pikaks sirutanud üks must kogu, Kasper. Kõik oli korras ja ta võttis mind vastu ülima innustusega. Isegi kui ta käis meie kompostihunnikus tuhlamas, oli ka minul hea meel.
Täna on pesupäev.

Kuna mugavate inimestena hoiame öösel koos Kasperiga garaazhis ka autot, siis oli esimeseks ülesandeks garaazhi põranda koristamine. Arvestades seda musta löga, mida igapäevaselt autoga koju veame, siis oli see paras nühkimine. Väikse pahtlilabidaga, sentimeeterhaaval, nühkisin nelikümmend kaks ruutmeetrit põrandat üle. Siis pesin ainetega ja loputasin ja shvabratasin ja loputasin veel ja kuivatasin veel. Plaaditud osa vuugid said terasharjaga üle käidud. Kalastustoa laudki sai koera kuivatamiseks ja kammimiseks koristatud ja tühjaks tehtud. Olin juba päris võhmal kuid Kasper polnud vahepeal grammigi puhtamaks saanud. Vaatas mind lamades altkulmu. Panin käed puusa ja vaatasin vastu, et peaks nagu põhiosaga pihta hakkama. Segasin šampoonid.

Pahaaimamatult tuli Kasper minu juurde ja ma tegin ta lihtsalt märjaks. Kasper muutus järjest väiksemaks. Järjest rohkem tahtis ta vaikselt hiilides garaaži teise otsa minna. Blokeerisin ja kastsin muudkui edasi. Hetke pärast Kasper juba vahutas. Seda siis esimese šampooniga (Pure Paws Pure Care Ultra Brightening Shampoo). Kõige suurem fookus oli Kasperi valgel põllel. Eelnevatel pesudel on see jäänud Kasperi happelisest süljest roosakas. Nühkisin siis nüüd hoolega ja lasin šampoonil toimida. Pool tundi vahutanud sai Kasper lõpuks mu haardest lahti. Jooksis keset garaaži ja raputas ennast, korralikult. Vahtu lendas, blokeerisin oma kerega tööriistariiulit. Ei päästnud ma suurt midagi aga Kasperi sain kätte. Vastumeelselt ja tibusammudega läksime oma pesunurka tagasi.
Üksi on ikka mõnus see tegemine. Loputasin selle vahu, mis järele oli jäänud, maha ja võtsin ette järgmise šampooni (Pure Paws Pure Care Ultra No Rinse Colorless Shampoo). See pidavat tegema valgest eriti valge. Ja seda peaks kasutama siis ainult valgetel kohtadel - rind, käpa otsad, nina. Ja nühkimine algas uuesti. Kasper oli sedakorda juba lootuse kaotanud ja võttis seda vahtu vähe paremini vastu. Varsti oli taaskord loputamine ja Kasperil oli hea meel näha rätikut. Kõigepealt ta raputas, korralikult, mille peale ma pidin esiteks ennast kuivatama. Elu tuli sisse kui suurem osa veest oli ihult hüljatud. Kasper möllas ja jooksis garaažis edasi-tagasi ringi. Rõõmustasime koos.

Nagu tellitult jõudis koju Keidi. Meie gruumingtiimi esindusföönitaja. Tõstsime paika laua, tõime fööni ja kammiarsenali ning peale väikest puhkust oli Kasper laual. Laud oli kaldpinnal ja hakkas natuke edasi-tagasi kõikuma ja tekkis omamoodi resonants. Kasper arvas, et turvalisem on olla kõhuli. Esialgu sobis see meile ka. Selgus, et Keidi kahetuhandevatine föön on üpris lahja, kuid siiski kuivatab. Pea, kõrvatagused, selg, saba, kõrvatagused, esi-käpad (mille Kasper ise heameelega tegemata jätaks), taga-käpad, kõht, kõrvatagused ja valmis. Meile tundus, et oli kuiv. Käisime veel korra üle, sussutasime lokkis seljale natuke spreid (Pure Paws Ultra Shine Conditioner Spray) ja kammisime-silusime. Kasper oli laual ca kaks tundi. Kammiti ja föönitati ja sügati. Suurema osa sellest magas ja mõnules. Meile vähemalt tundus nii.

Tundus, nagu terve päev oleks telliskive vedanud. Aga mõnus. Ja Kasper oligi ilus. Meie poolt näituseks valmis. Jäi ainult vaev see karvane põrand kõik uuesti üle käia.

Riia näitus

4. detsember 2010, ehk loetud päevade pärast läheme taas Riiga. Toimub Bernikate Läti erinäitus. Esimest korda astub Kasper üles juuniorina. Juba 2 nädalat on ta juunior. Isaseid bernikaid on kokku 18 ja emaseid 22. Üks emane juunior Nööp tuleb ka Eestist, kes on Kasperi ammune sõber. Kui Kasper Rootsist Eestisse tuli, siis elasid nad 2 nädalat koos.
Igatahes, reedel on meil pesupäev ja laupäeva hommikul algab sõit Riiga. Kuna Raili ühel koeral RH Diadem'il ehk Donnal sündisid kutsikad, siis sedakorda säästame Railit ja proovime pesu-kuivatamise-kammimise-lõikamise teha täies osas Aavikul, meite juures. Kuidas see lõppeb, saame teada mõne päeva pärast.