Hommikul panin kalakola kokku ja Kasper küsis, kas ma võin ka kaasa tulla. Mõtlesin, et miks mitte, hüppa peale, sõber.
Kimasime Jossi poole ja varsti olimegi Pärnus. Teed olid peale Monika-nimelist lumetormi üllatavalt head. Eeldasime, et Pärnu lahele niikuinii ei saa, sest lisaks sellele, et teed on niikuinii minema tuisanud on ka jää puruks ja liigub tõenäoliselt Rootsi poole. Igaks juhuks vaatame üle. Oppadii. 2 meest minekul ja mõned-kümned Pärnu lahel olekul. Väga hea. Jää olemas, ilm ka talutav, väike tuul aga ei miskit hullu. Pakkisime ka ennast skafandritesse ja lahele! Paar kiltsa lume sees vantsimist võttis selja parasjagu märjaks ja olimegi kohal. Kasper sai lahel keti otsast lahti ja käis vaheldumisi minu ja Joosepi vahet. Kontrollis kuidas karjal läheb, äkki peaks rohkem lähestikku olema või nii... Kalamehed olid mingil imelikul põhjusel ühte punti kogunenud. Võtsime natuke kõrval koha sisse, puurisime selle hooaja esimesed augud, jääd oli oma 10 cm ja lükkasime rakendused august alla. Istusime seljaga vastu tuult, sest näoga tuulepoole olles oleks silmamunad vist tühjaks jooksnud. Kasper tundis ennast vabalt. Viskas selili ja püherdas lumes. Siis käis korda mööda Joosepi ja minu kõrval istumas. Joosepil oli vahepeal isegi kahju, kui soe kott ära läks. Ega me palju püüda saanudki. Ilm läks nii vastikuks, et lumeterad, mille poole me seljaga olime, hakkasid hõrendusest ringiga vastu nägu peksma. Pidime oma kola kokku korjama ja ilmale alla vanduma. Mõtlesime minna edasi jõele. Joosep polnud enne ei lahel ega jõel käinud. Nähtavus lahel oli muutunud mõnekümne meetrini, s.t. ümberringi oli ühtlane valge sein. Ei eristanud taevast ega maad. Tänu gps-le saime oma sihi kätte ja alla tunniga jõudsime auto juurde. Ees ootasid kalamehed kes samuti tuisu eest põgenesid. Vahetasime mõne info ja kimasime jõele. Kasperi karvalt ei jõudnud lumi ära suladagi, kui juba pidi uuesti autost välja kobima. Pärnu jõele.
Jõe serv oli natuke vesine. Kasper kohkus, kui käpad vesiseks tegema pidi ja peremees teisel pool vett juba oli. Vesi väga soe polnud aga läbi lumise serva tuli ta ikkagi üle. Käpad sellega kuivemaks ei saanud, jõel oli lume ja jää vahel ka vett. Kui Kasper pikali viskas, tekkis lohk ja mõne aja pärast oli see lohk vett täis. Kui me Joosepiga lõpuks aru saime, et täna polegi tegelikult kala püüdmiseks hea ilm, viskasime asjad kokku. Võtsime ühe lumise karvapalli sappa ja läksime auto poole. Olime päevaga rahul
Kodutee läks ruttu, Kasper sai autos paar tundi magada. Temaga kaasa tulnud lumest sai vesi ja veest veeaur. Ta magas praeguseni meie esikus. Ainult kõhu alt oli õrnalt niiske, muidu kuiv. Praegu küsis haugatades ja ninaga ukse poole seistes õue. Sai.
Joosepit tänan super fotode ja hea seltskonna eest:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar