Jõulud

Jõulud on möödas ja kenad vaiksed jõulud olid.
23. pidi Kalmer küll olude sunnil tööle minema, aga lõunast saime minna metsa. Keidi ühes ja Kasper teises kaenlas. Koht oli meil enne välja vaadatud, kilomeeter-paar meite majast. Peale pisikest avantüüri lumeküllastunud metsateel saime auto pargitud ja sae pihku võetud. Meie kilomeetrisel jalutuskäigul selgus, et autoga oleks saanud teist ja paremat teedpidi palju lähemale, aga niipalju siis oma kodumaa tundmisest. Lund oli metsas kenasti, kohati lausa vööni. Keidi palus mul ees mitte nii suuri samme võtta ja Kasper liikus lumes nagu orav, paarishüpetega. Keegi oli meie kuusekoha juba enne aavastanud ja robustsel moel oma osa võtnud. Peale mõningast sumpamist leidsime, mida otsisime. Kuusk oli oma 3 meetrit pikk, tüvi oli alt 12 cm. Pole nii rasket kuuske enne vedind. Pool meetrit nihutamist korraga ja iga 10 meetri tagant puhkepaus. Nagu tellitult jõudis kohale naabimees järelkäruga, ütles, et paarsada meetrit tagasi on keegi autoga kraavis, et ehk aitaks välja lükata. Peale kuuse tirimist tundus see sobiv järeltrenn olevat, aga pere oli omal jõul juba teel tagasi. Viskasime kuused kärru ja matkasime oma autoni. Üllataval kombel ei jäänudki kinni, saime ühe jutiga koju.
24. olime Keidi perega meil. Naised läksid kirko ja mehed jäid koju küpsetama. Kuuse tõime läbi terrassi tuppa, jalanõud jäid ukse taha. Natukese aja pärast olid Kalmeri kalossid ukse tagant kadunud. Üks oli terrassil, teist polnud kuskil näha. Õues sadas lund. Kasper oli vahelduva eduga toas ja õues. Kui pererahvas lauas pidusööki sõi, sai ka Kasper omale väikse jõulueri. Keidi arvas, et Kasper ei pea niisama pealt vaatama ja seakõrv sai menüüks. Kasper sai oma kingituse kätte juba paar päeva varem. Üks palliga köiejupp. Kasperile meeldib tuuseldada ja pealegi on ta suure osa mänguasju õue vedanud ja paksu lume alla jätnud. Niisiis järjekordne vidin. Mehe elus olevat kolm etappi: esimene, kui ta usub jõuluvana, teine, kui ta ei usu jõuluvana ja kolmas, kui ta on jõuluvana. Mul see kolmas etapp taaskord käes. Kasper pidas jõuluvana igatahes julgeoleku riskiks ja taganes esiku kaugemasse otsa. Peale pikka veenmist, et see võib vabalt olla ka peremees, hiilis Kasper pea all ja saba liputades jõuluvana juurde. Üks uus imelik asi siin maamunal taas nähtud ja ohutus kindlustatud.
25. põrutasime läbi tuisu koos Kasperiga Türile. Seal ootas Kalmeri pere, koos koera ja kassiga. Donna on 6-aastane Shoti terjer, kes pole käind ei koolis ega kohtunud palju teiste neljajalgsetega. Seepärast oli ka esimene kohtumine rihma otsas ja järelevalve all. Kasper oli omas elemendis: rahulik ja liputas saba. Vaatas, kuidas üks pisike jupats uriseb ja põriseb. Pikka aega, ja ei saanudki muud, kui Donna pagendati oma asemele ja jäeti ukse taha haukuma. Kasper oli vallutanud Donna piirid ja ülbelt hakanud kõikide lemmikuks. Oma piiridest sai Kasper peale mõningat katsetamist aru. Sügajaid oli vahetustega kogu aeg. Tegime Donna sotsialiseerimise uue katse. Läksime koos õue jalutama. Kasper möllas juba poistega hangedes, väike tagaajamismäng. Panin Kasperi rihma otsa ja Donna tuli õue. Urises ja näitas Kasperile oma hambaid, hüppas mõne haagi siia-sinna. Kasper nägi selles kindlat märki, et Donna tahab mängida ja Donna oli kindel, et tegu on ohuga. Kasper oskas ikkagi distantsi hoida, lähemale kui meeter ei läinud. Võtsime mõlemad rihma otsast lahti. Kui Donna edasi lidus, kimas Kasper talle järele, kui Donna hambad pasitsid, tõmbas jälle tagasi. Korra proovis Kasper isegi päris lähedal oma paaritamisliigutust teha, aga sai jälle põrinaga eemale peletatud. Mingi aja pärast taipas Kasper, et poisid tahavad temaga ikkagi rohkem mängida ja hanged said taas rahvast täis. Kasper joonistas valgele lumele oma kollaseid mustreid ja toas oli ta natuke väsinuma olekuga. Kui päkapikud ära käisid ja kõhtu enam midagi juurde ei mahtunud hakkasime kodupoole sättima. Kui Donna oli hoolimata avatud uksest pidanud kindlamaks korstna taga oma asemel olla, siis proovisime veelkord meelitada neid omavahel sõbrunema. Panin Kasperi lamama ja Isa meelitas Donnat Kasperile lähemale. Parimaks saavutuseks jäi see, et Donna liikus Kasperi kõrvalt mööda elutuppa, ma hoidsin Kasperit samal ajal kinni. Urinast lahti ei saanud ja Kasper tegi Donna territooriumi taas vabaks. Läbi tuisuse tee jõudsime ilusti koju. Donna nuusutab siiani parketti ja kass olevat ka juba teiselt korruselt paar korda all käinud.
26. oli meil lumelükkamise püha. Kasper valis pealtvaatamiseks kõige kõrgemad lumekuhjad. Kus inimesed ees, seal Kasper järel. Igal võimalusel oli valmis mürama, aeg-ajalt käis kontrollimas, ega keegi ei tahaks, no natukene... Matsime siis teda lume alla ja ronisime hangedes. 4 tundi sai roogitud, nagu oleks suusamaratoni läbi teinud, päris ära väsitas. Aga tee sai puhtaks. Õhtuks ilmusid terrassile mingid tükikesed Kasperi junne, tundus, et ta oli nendega maiustanud. Keidi korjas pruuni jääkjunni terrassilt ja ma andsin Kasperile peale õiget toitu, et suust sitamitse ära kaoks. Väga ninapidi mõnda aega koos olla ei tahtnud. Tundus, et Kasperil oli hea kahekäiguline õhtusöök. Päeva lõpetamiseks tegime garaazhis väiksed harjutused ja preemiaks, ehk kolmandaks käiguks, sai söögiks kuivatatud kops. Kõrvad on meil otsas aga kopsu on meil veel suur kott alles. Õhtul vedeles Kasper esikus nagu magav koer.
Sellised pühad.