Kasperi gruumimine

Reede, päev enne näitust, korrapärasel tööpäeval täitsin oma kohustused ennenägematu kiirusega ja juba enne tööpäeva lõppu olin poes viimaseid hoolduvahendeid ostmas ja koduteel. Kuna aimasin tööpäeva varasemat lõpetamist juba ette, siis ei hakanud Kasperit ka Vääna-Jõesuusse viima vaid jätsin ta esimest korda meie ajaloos üksi koju, päris õue. Miinust õues oli 10 kraadi, aga Kasper on ju lõppude-lõpuks paksu karvaga õuekoer. Väravasse jõudnud oli terrassil ennast pikaks sirutanud üks must kogu, Kasper. Kõik oli korras ja ta võttis mind vastu ülima innustusega. Isegi kui ta käis meie kompostihunnikus tuhlamas, oli ka minul hea meel.
Täna on pesupäev.

Kuna mugavate inimestena hoiame öösel koos Kasperiga garaazhis ka autot, siis oli esimeseks ülesandeks garaazhi põranda koristamine. Arvestades seda musta löga, mida igapäevaselt autoga koju veame, siis oli see paras nühkimine. Väikse pahtlilabidaga, sentimeeterhaaval, nühkisin nelikümmend kaks ruutmeetrit põrandat üle. Siis pesin ainetega ja loputasin ja shvabratasin ja loputasin veel ja kuivatasin veel. Plaaditud osa vuugid said terasharjaga üle käidud. Kalastustoa laudki sai koera kuivatamiseks ja kammimiseks koristatud ja tühjaks tehtud. Olin juba päris võhmal kuid Kasper polnud vahepeal grammigi puhtamaks saanud. Vaatas mind lamades altkulmu. Panin käed puusa ja vaatasin vastu, et peaks nagu põhiosaga pihta hakkama. Segasin šampoonid.

Pahaaimamatult tuli Kasper minu juurde ja ma tegin ta lihtsalt märjaks. Kasper muutus järjest väiksemaks. Järjest rohkem tahtis ta vaikselt hiilides garaaži teise otsa minna. Blokeerisin ja kastsin muudkui edasi. Hetke pärast Kasper juba vahutas. Seda siis esimese šampooniga (Pure Paws Pure Care Ultra Brightening Shampoo). Kõige suurem fookus oli Kasperi valgel põllel. Eelnevatel pesudel on see jäänud Kasperi happelisest süljest roosakas. Nühkisin siis nüüd hoolega ja lasin šampoonil toimida. Pool tundi vahutanud sai Kasper lõpuks mu haardest lahti. Jooksis keset garaaži ja raputas ennast, korralikult. Vahtu lendas, blokeerisin oma kerega tööriistariiulit. Ei päästnud ma suurt midagi aga Kasperi sain kätte. Vastumeelselt ja tibusammudega läksime oma pesunurka tagasi.
Üksi on ikka mõnus see tegemine. Loputasin selle vahu, mis järele oli jäänud, maha ja võtsin ette järgmise šampooni (Pure Paws Pure Care Ultra No Rinse Colorless Shampoo). See pidavat tegema valgest eriti valge. Ja seda peaks kasutama siis ainult valgetel kohtadel - rind, käpa otsad, nina. Ja nühkimine algas uuesti. Kasper oli sedakorda juba lootuse kaotanud ja võttis seda vahtu vähe paremini vastu. Varsti oli taaskord loputamine ja Kasperil oli hea meel näha rätikut. Kõigepealt ta raputas, korralikult, mille peale ma pidin esiteks ennast kuivatama. Elu tuli sisse kui suurem osa veest oli ihult hüljatud. Kasper möllas ja jooksis garaažis edasi-tagasi ringi. Rõõmustasime koos.

Nagu tellitult jõudis koju Keidi. Meie gruumingtiimi esindusföönitaja. Tõstsime paika laua, tõime fööni ja kammiarsenali ning peale väikest puhkust oli Kasper laual. Laud oli kaldpinnal ja hakkas natuke edasi-tagasi kõikuma ja tekkis omamoodi resonants. Kasper arvas, et turvalisem on olla kõhuli. Esialgu sobis see meile ka. Selgus, et Keidi kahetuhandevatine föön on üpris lahja, kuid siiski kuivatab. Pea, kõrvatagused, selg, saba, kõrvatagused, esi-käpad (mille Kasper ise heameelega tegemata jätaks), taga-käpad, kõht, kõrvatagused ja valmis. Meile tundus, et oli kuiv. Käisime veel korra üle, sussutasime lokkis seljale natuke spreid (Pure Paws Ultra Shine Conditioner Spray) ja kammisime-silusime. Kasper oli laual ca kaks tundi. Kammiti ja föönitati ja sügati. Suurema osa sellest magas ja mõnules. Meile vähemalt tundus nii.

Tundus, nagu terve päev oleks telliskive vedanud. Aga mõnus. Ja Kasper oligi ilus. Meie poolt näituseks valmis. Jäi ainult vaev see karvane põrand kõik uuesti üle käia.